Kuigi oma esimestes sissekannetes – aastal 1975 kõige esimeses Dragon ajakirjas – väideti, et nad on maapealsed olendid, keda maa all ei leia, on nad läbi aegade muutunud märkimisväärselt maa-alusemaks olevuseks. Nüüdseks eelistavad nad pigem maapinna all elamist ja liiklemist pinnapealsele.
Suur nälg, piiritu kurjus ja hulljulgus on kokkuvõtlikult põhjused, miks kõik olevused, seehulgas ka teised liigikaaslased, bulette’d ei salli. Haarates endale kuni viiekümne ruutkilomeetri suuruse jahiterritooriumi, kütivad nad seal seni, kuniks kõik elusolendid on kas põgenenud või söödud. Oma jahimaad nad teiste bulette’dega ei jaga, püsides alati ainsana oma alal.
Näidates üles täielikku hoolimatust vastaste koguse või tugevuse vastu, ründavad nad võimalusel pea valimatult. Ka suured armeed, ei peleta näljast bulette’d puhtalt numbrilise ülekaaluga. Kuigi nad elavad ja kütivad üksi, võib suurem lahing meelitada kohale teisi liigikaaslasi, kes ei suuda võimalikule einele vastu panna. Liitudes mistahes lahinguga nad pooli ei vali, rünnates kõike ja kõiki, kes neile ette jäävad. Ka teist bulette’d.
Osavamad strateegid suudavad nende kaootilist olemust enda kasuks pöörata, sundides oma vastaseid taanduma aladele, kus bulette võib jahtida. Oluline on omaenda vägedega taanduda enne, kui see hai nende poole ujuma asub.
Üldiselt nad söövad valimatult kõiki loomi ja olevusi, kuid haldjate (elf) ja päkkarite (dwarf) liha on neile äärmiselt vastumeelne ja vastik. Kas see ka päästab neid surmast, on omaette küsimus. Kuid pigem tasub tähelepanu pöörata meie lühijalgsetele kaaslastele – kääbikutele. Bulette’ toidupüramiidi absoluutne tipp ja meelispala on justnimelt kääbikuliha.
