Meie Relmi seiklejad on võtmas ette külaskäiku Kodanikualgatuse kindlusesse. Eesmärgiga leida Haaronilt võetud esemed, asub Belbrix omaenda väiksele nähtamatule seiklusele, tehes seda, mida oskab kõige paremini.
Kutsume kõiki mängudele kaasa elama ning mõtteid avaldama nii kommentaariumis kui ka Discordis.
Mängijad:
Märt Koik
Rauno Meronen
Kristjan Lüüs
Martin Männik
Reigo Salu
Dungeon Master: Holger Mets
D&D kinolinal seekord fänne piinlikkust tundma ei pane.
Dungeons & Dragons: Honor Among Thieves (Varaste Au) jõudis kinolinadele märtsikuu lõpus ning on endiselt kinokavades, seega vaatama minna veel jõuab. Kuid kas tasub? Kas me lõpuks saime õige D&D, mille üle saame fännidena uhkust tunda ning öelda – täpselt seda ma sõpradega nendel õhtutel teengi? Kas tasub oma pereliikmed, kes tänaseni ei mõista täpselt, mis D&D mänguõhtutel toimub, kinno vedada?
Käisin filmi kokku kahel korral vaatamas – esimene kord koos mitmete KVESTi kommuuni liikmetega ning ühe korra hiljem veel. Kas emotsioon jäi teistkordsel vaatamisel samaks ning hinnang filmile on endiselt sama? Avaldan oma arvamust filmist ja kõigest, mis selle ümber keerleb.
Et mõista, miks viimane D&D film väärib sellist hirmu ja muret, tuleb vaadata natukene minevikku. 2000. aasta detsembris jõudis D&D esimest korda kinolinadele omanimelise filmiga “Dungeons & Dragons“. Ning öelda, et film ei olnud kõige edukam saavutus, mis tol ajal kinoekraane väisas, oleks väga tagasihoidlik. Mäletan kui kunagi esimest korda seda filmitükki juhtusin nägema. Mäletan kui valus oli seda kõike vaadata – omamoodi piinlik või isegi lausa vastumeelne.
Esimesele filmile järgnes veel kaks filmi – “Dungeons & Dragons: Wrath of the Dragon God” ja “Dungeons & Dragons 3: The Book of Vile Darkness”. Ning nagu filmimaailmas tavaks, siis järjed olukorda palju paremaks ei teinud. Juba madalale tõmmatud latt jäi suures pildis liikumatuks. On arusaadav miks need teosed on paljude jaoks unustust väärivate filmide nimekirjas. Tõden ausalt, et olin täielikult unustanud, et enne uut filmi oli D&D filmilindile jõudnud lausa kolm korda, mitte kaks.
Kõike seda arvesse võttes on lihtne mõista miks paljud uuele filmile mõeldes meenutasid ja mäletasid, millised olid eelmised katsetused mängu ekraanidele tuua.
Aga film tuli, oli täidetud üsna tuntud ja andekate näitlejate, režissööride ja stsenaristidega, ning jõudis edukalt kinoekraanideni. Skeptikute (kelle hulka ka filmi nägemiseni ennast lugesin) õnneks sai kinosaalist lahkudes iseendale kinnitada: “polnudki ju halb”.
Pean ennast siinkohal üllatama ning tõdema, et “Dungeons & Dragons: Honor Among Thieves” ei olegi halb film. Kaugel sellest. Loomulikult on ja oli igaühel meist oma ettekujutus, milline üks õige D&D film olema peaks. Ning kindlasti ei vastanud see paljude fännide ettekujutusele. Niivõrd suurte ja populaarsete frantsiiside puhul on raske luua midagi, mis tervet fännibaasi täielikult rahuldaks.
Seda kõike arvesse võttes ning vaadates filmi kui seda, mis ta lõpuks oli, arvan, et paljud nõustuvad siinkohal minuga – ei olnud halb film. On kahetsusväärne, kui madalalt me D&D filmide lati leiame. Aga seal ta oli ning kergendatud südamega saame kõik tõdeda, et neljas versioon Dungeons & Dragonsist on filmina palju parem kui mänguversioonina (sorry not sorry).
“Dungeons & Dragons: Honor Among Thieves” oleks võinud kanda teistsugust pealkirja. Näiteks “Forgotten Realms: Honor Among Thieves” või “Faerûn: Honor Among Thieves”. Põhjus miks ma filmi pealkirjast mängu nime välja nopiksin, on imelihtne: tegemist ei ole filmiga kus mängitaks Dungeons & Dragonsit. Seiklus leiab aset ühes ametlikus Dungeons & Dragonsi maailmas — Faerûn. Dungeons & Dragonsil kui mängusüsteemil on võrdlemisi vähe seost filmis toimuvaga.
Vanakooli fännid, kes on näinud filmi “The Gamers”, tõenäoliselt nõustuvad, et aastal 2002. jõudis meieni film, mis oli esimene tegelik Dungeons & Dragonsi film. Lugu on kahekülgne: D&D kui eepiline narratiiv täis maagiat, võitlust ja seiklusi ning D&D kui mäng, mida ports sõpru omavahel täringuid veeretades ja nalja tehes naudivad.
Muidugi on vale ja küüniline väita, et ainus seos filmil ja mängul on vaid filmis läbi käinud geograafilised asukohad, mida oli loomulikult mitmeid. Näiteks Icewind Dale, Evermoors, Underdark, Waterdeep, Baldur’s Gate ning loomulikult Neverwinter.
Minu fännisüda läks loomulikult soojaks kui ekraanil paistis oma täies uhkuses ja hiilguses Neverwinter. Oli vaid aasta või kaks tagasi kui ühes mängus mu tegelane sealsamas müüride vahel oli, sedasama Never lossi nägi ning mitmeid sealseid elemente “omal nahal” koges.
Ja just see ongi see läbiv joon, mida üks D&D-teadlik mängija terve filmi jooksul tajub. Äratundmisrõõm. Ning neid viiteid on mitmeid, mille puhul filmi vaatav D&D-mängur tunneb end kui seesama Leonardo DiCaprio meem:
Lisaks asukohtadele näeme filmis mitmeid loitse, tegelasi, esemeid, olevusi ja erinevaid veidrusi, mis on mängule väga iseloomulikud. Elemendid, mis tavapärasele vaatajale paistavad kui naljad või tüüpiline fantaasiafilmide maagialoitsutamine, on meile äratuntavad kui Bigby’s Hand, loitsude täpne kuid absurdne kasutusreeglistik või hoopis müstilised ja keerukad lõksud ja ülesanded, mida mängijad iga hinna eest üritavad vältida, kasutades kõige veidramaid reegliväänamisi.
Nende elementide mitteäratundmine ei tähenda, et film selle võrra kehvem oleks. Pigem tunneme me ennast lõpuks nagu mehaanikud vaadates “Kiired ja Vihased” esimest filmi. Säh teile karburaatoreid ja… kolbe. Kes nüüd naerab?!
Hea meelega väidaks, et alatest märtsikuust on hakanud igapäevaselt saalitäite kaupa uusi mänguhuvilisi juurde tekkima. Nii see kohe kindlasti ei ole. Mitte rohkem, kui D&D-isu ja mängureid tekitaks “Sõrmuste Isand” mõnes kohalikus telekanalis. Seos mängu ja filmi vahel on lihthuvilise jaoks õhkõrn ning eelneva mänguteadlikkuseta on vähetõenäoline, et emotsioonid filmist võiksid suunata sind mängugruppi kokku panema.
Filmi vaatamise ajal märkasin potentsiaalseid sidumiskohti täringute või Critical Hit/Failure elementide peale mängimisel ilma filmi ülemäära naeruvääristamata või vaatajat filmist välja tõmbamata. Loomulikult on erinevaid hetki ja olukordi võimalik vaadata läbi “ju veeretati halvasti”-prisma, aga samamoodi võib võtta ette iga teise fantaasiafilmi ning sarnaseid järeldusi teha.
Ükski ilmselgelt lihtne tegevus ei ebaõnnestunud kõige absurdsemal ja ootuspäratumal moel – täpselt see, mis oleks juhtunud, kui pärast pikka seika lõpuks ja ootamatult täringuõnn otsa saab.
Hirm läbi kukkuda tehes midagi teistsugust andis meile tulemusena võrdlemisi geneerilise fantaasiafilmi, mis peale äratundmisrõõmu ei eristu teistest samalaadsetest. Kuigi taustal on selgroog pea pool sajandit vana ning ainus viis eristuda praeguses filmiajastus, kus filmivaatajad on väsinud tüüpilistest kangelasfilmidest, oleks olnud võtta julgeid ja omanäolisi samme.
Kindlasti võib see paljudes taaselustada huvi kunagi mängitud D&D vastu – selles ma ei kahtlegi. Kuid aus tõde on see, et D&D film ei andnud kuidagimoodi mõista, et selle nime taga võiks olla miski mäng või suurem maailm. Nimi nagu iga teine filmi nimi. Viimastel aastatel on tunduvalt paremat seostamistööd ja mängu tutvustamist teinud siiski “Stranger Things”.
Seega ärge olge pettunud kui pärast sõpradele filmi vaatamise soovitamist ei hakka nad koheselt oma D&D tegelast looma või ei mõista lõpuks ometi, miks sa mõnel õhtul plastikkuubikute peale pahane oled kui nad valesti veerevad.
Kas ma soovitan filmi vaatama minna? Kui sa oled D&D mängur – jah, kindlasti. Filmis jookseb läbi väga palju viiteid erinevatele juba tuttavatele teemadele, mis on sulle su mängudest tuttavad.
Kui D&D-ga kokkupuude on null? Tasub minna – meelelahutuslik fantaasiaseiklusfilm. Nalju on mitmeid, aga õnneks piirini ja koguseni, kus ei hakka veel piinlik. Elu ei muuda ning aasta parima filmi tiitlit kindlasti ei korja.
Tehniliste viperuste kiuste jätkub meile juba tuttavaks saanud seltskonna seiklus Barovias! Õhtusöök Wachterhausis jätkub. Poisid käivad mitmekesi käimlas ning viivad läbi luuretegevuse maja keldrisse, kus Viiseli sõnul peituvat mingi tume jõud. Peale selle minnakse lähedalasuva piltilusa Zarovichi järve äärde otsima, kuhu need teod ikkagi jäid. Tigude otsing võtab aga ootamatu pöörde.
Dungeon Master: Martin Männik
Mängijad: Holger Mets, Reigo Salu ja Hans-Erik Põldoja
Tule ela kaasa, vaata kuidas täringud veerevad ning Barovia meid vastu võtab
Halfling – Hobbit – Balor – Balrog. Kakofoonia, mis kestnud aegade algusest.
Sõrmuste Isand on olnud vaieldamatult suur mõjutaja ja inspiratsioon Dungeons & Dragonsi loomisel ja arengul. Kuid aegade algusest on olnud Tolkieni teoste ja D&D vahel korralik vastasseis – mis kõige ikoonilisemalt väljendub Hobbit/Halfling nimetuses (kuid on ka mitmeid teisi elemente, milles konflikt peegeldub).
Nüüd lõpuks on Free League Publishing võtnud ette Wizardsi OGL’i (Open Game License) ning kasutanud ära selle uut staatust, kus ta on avalikuks tarbimiseks määratud. See tähendab, et teosed, nagu Free League’i “The One Ring” võivad nüüd, ilma lisakuludeta, mis oleksid läinud uue OGL’i järgi WotC taskusse, avalikustada Tolkieni maailma D&D reeglistikus.
Ning nii ka juhtub – The Lord of the Rings Roleplaying 5E on juba 9ndal mail jõudmas huvilisteni, juba täna on võimalik teha eeltellimus mängu raamatutele.
The Lord of the Rings™ Roleplaying on 236-leheküljelise illustratsioonides pakatava kõvakaanelise raamatuga, mis sisaldab kõike vajalikku, et oma seiklused juba tuntud maailmas üles seada. Välja on toodud teostest tuntud kultuurid, kuus uut tegelasklassi, ikoonilised ja ohtlikud vastased ning mitmed reeglid, katmaks erinevaid elemente, mis teevad Tolkieni maailmast just selle.
Shire™ Adventures on 104-leheküljeline raamat mis kirjeldab ja tutvustab meile tuttavat Shire’i. Lisaks leiab raamatust viis lühiseiklust ning seitse juba valmis tegelast, kes juba kõigile varasemalt tuttavad.
Lisainfot saab lugeda mängu enda ametlikult veebilehelt.
KVESTiga oleme võtnud ühendust ja Free League Publishinguga, et pakkuda ka peagivalmivaid raamatuid meie riiulitel
Artikli ja veebikeskkonna näol oli tegemist 1. Aprilli huumorihetkega. KVEST ei pea NFTsid mõistlikuks projektiks ning ei soovita kellelgil meie naljaplatvormi liiga tõsiselt võtta. Aga galerii päeva jooksul valikus olnud kogumispiltidest on nähtav siin
Aeg on D&D ja TTRPG maailma tuua innovatsiooni. Jah, me saime filmi – aga see ei ole piisav. Me ei peaks olema ainult pen and paper. Miks teised mängud võivad nii palju blokiahelat ja NFT’sid kasutada. Alati jäetakse meid ilma, sest me teeme naljakaid hääli laua taga ja kujutame endale asju ette.
Enam ei pea asju endale ette kujutama.
Uuri lähemalt: koin.kvest.ee
Nüüd on asi päriselt nii. KVESTKoin on järgmine samm tuleviku suunas. Ehita endale kollektsioon hindamatutest digitaalsetest unikaalsetest vääris-teostest. See on nagu Mona Lisa, aga see on sinu enda oma. Sinu enda digitaalne KVESTi Mona Lisa. Kutsume teid kõiki kaasa meie järgmisele peatükile – üks samm tulevikku, kaks sammu edasi.
“Kaevanda” endale Koine ning osta nende eest just endale huvi pakkuv digitaalne teos. Sa võid olla täiesti kindel, et sa oled ainus, kellel selline teos olla saab. Sest see on internet ning digitaalselt asju ei saa kopeerida. Me kontrollisime, ei olnud väga lihtne. Lisaks on pead tõstmas sajandi rivaalitsus – Honk versus Brumm versus Viisel. Tee konto, vali oma tiim ning sinu punktid toetavad just sinu lemmikkangelast.
Lisa mõni toode ostukorvi, et alustada.