“Eysysla viimne laul” on järjelugu, mida kirjutab Laura Nuka. Tegemist on interaktiivse kirjatükiga, mis annab lugejatele kontrolli ja võimaluse mõjutada loo kulgu ja tulemust. Iga kahe peatüki tagant tekib lugejatel võimalus vastata püstitatud küsimustele või tegevustele. Kuidas lugu jätkub, pöördub ja lõpeb sõltub lugejate poolt tehtavatest otsustest ja mõjutustest.
Päike säras juba kõrgel, värvides lossi teemantist seinad sel hommikupoolikul tuleleegikarva. Põrandale olid selle päeva puhul laotud puhtad mustad vaibad ja vaasi kuninga saali uste kõrval asetatud värske kimp meelespeasid. Valvurite õlised juuksed olid pestud ja puhmas habemed ilusaks püganud. Nende rüüd hiljuti triigitud ja puusalt paistsid värskelt teritatud mõõgaterad.
Ka mina olin end enne kuninga jutule tulekut kasinud. Metsas seiklemisest niiskeks tõmbunud rüü tumesinise hõbetikanditega kuue vastu vahetanud. Olin kamminud oma pikad hõbejuuksed ja väsimusest punaseks tõmbunud silmaalused heleda nahavärviga üle võõbanud. See oli istungipäev ja minult oodati mädaõuna osas vastuseid. Kõigest järjekordne päev oma rolli mängimiseks.
Seisin sirgelt kuningasaali keskele asetatud pika tammepuidust laua ees, mille ümber istusid kõik ministrid oma uhkeimates rõivastes. Igast maakonnast üks. Kõigi pilgud minu poole pööratud, üritades mu näost välja lugeda, kas tulen heade või halbade uudistega.
Vaatasin kuningas Sigismund I poole. See kondise näo ja suurte kõrvadega mees, kelle kahanev juuksepiir oli kaugemal kui kõrvad, polnud sugugi nii vana nagu ta näost välja paistis. Olin kindel, et ta ei kasutanud hülgerasvast kreemi, mille ta palus mul maagiat kasutades kokku segada. Mõnikord mõtisklesin, miks küll ta üldse minult nõu küsis, kui ta seda kunagi kuulda ei võtnud.
Tol päeval seisis ta oma noorima õe, kuninganna Annekaterin II tooli taga ja hoidis tugevalt naise õlgadest. Miskipärast mehed nagu tema arvasid, et saavad rammuga naise mõistuse vastu. Kuid Sigismund I ei tundnud oma õde sugugi hästi.
Valgepäine, eredas päikesevalguses punakalt kumavate silmadega Annekaterin oleks võinud olla ta tütar. Nende pulmapäeval testisin noore kuninga piire ja heitsin julgelt ta soovi end oma õega laulatada hukka, aga minu nõu ta ei kuulanud. Ütles vaid, et tegi seda, et oma õde teda kosima tulnud kuninga vereohverdusrituaalidest päästa, aga see polnud kindlasti ta ainus põhjus. Annekaterin oli tugev naine nõrga mehe võimu all. Aga selline pott ei podise kaua enne kui üle keeb.
Minu poole kordagi vaatamata võttis see mees oma toolil istet ja lasi ühel oma paljudest seina ääres seisvatest abikaasadest, kes kõik peale Annekaterini olid peaotsast jalatallani kinni kaetud, täita oma veiniklaasi, mille ta kolme lonksuga tühjendas ja agressiivse liigutusega taas täita lasi.
“Sa võid alustada,” pöördus ta minu poole.
Noogutasin viisakalt, silusin oma kuuehõlmu ning köhisin hääle puhtaks. Ma olin oma rolli mänginud juba kuue inimkuninga valitsusaja jagu. Juhtinud riiki kuninga selja taga viie inimkuninga valitsusaja jagu. See käis sama lihtsalt nagu hommikune hambapesu. Iga mu liigutus oli läbimõeldud, läbi proovitud, mitte liiga kiire ega ka liiga aeglane. Täpselt õige.
“Pruun õun Õunasalus paistab tõesti olevat mädanenud enne oksalt kukkumist. Ma pole midagi sellist varem näinud, sellest ealeski kuulnud. Ikka tuleb ette, et õun mädaneb maas rohus, aga mitte ealeski oksal. Tegu ei ole taimehaiguse ega koletu juhusega. Ma kahtlustan midagi tõsisemat.”
Annekaterin, kelle võbelev pilk kohtus minu omaga, märkas seal mu hinge kriipivat tõde. Teadis, et ma polnud rääkinud pooltki sellest. Ta oli tark naine, kes rääkis harva. Avaldas oma arvamust veel harvem kuid tookord küsis ta kergelt kõhklevalt:
“Kas meil on põhjust muretseda?”
Ma naeratasin kurvalt. Olin ta üle uhke. Ta oli mu nõu kuulda võtnud ja enda häält avastama hakanud. Teinud esimese sammu, et end arutellu kaasata. Et lauas istuvatele ministritele näidata, keda nad tegelikult kuulama peaksid.
“Ma kardan, et see on vaid millegi hullema algus, mu kuninganna.” Rõhutasin viimast kahte sõna. Meelega.
“Oh, Valinder. Sina ja su hukatuslikud mõtted. Midagi head sa rääkida ei oska!” ütles kõrghaldjate minister, kes oli tol päeval selga ajanud õige naeruväärse lilla ja kollasekirju pükskostüümi ja juuksed seadnud ebatavalisse punutisse.
“See on alles millegi hullema algus,” vastasin.
“Seda sa juba ütlesid,” mainis päkapikkude uus pika habeme ja kurvika figuuriga naissoost minister, kelle hääl oli nii peenike, et kriipis kõrva.
Pööritasin mõtteis silmi. Välispidiselt säilitasin neutraalse ilme ja lisasin: “Kahjuks paremaid uudiseid mul pole.”
Ma ei kavatsenudki neile rääkida sellest, mis Vana Seeder mulle näidanud oli. Kuningas ei uskunud ürgsetesse jõududesse. Polnud mõtet. Selle asemel selgitasin talle võimalikult lihtsaid sõnu kasutades, mida mädanev õun oksal tähendada võis ja mida ta oleks pidanud tegema, et asja parandada.
Ta kuulas mind. Vähemalt tegi nägu, et kuulas. Isegi lubas mõelda loodusvarade kasutuse piiramise üle, kuid teadsin, et see vaid tähendas, et peale mu saalist lahkumist unustab ta meie vestluse ja jätkab samas vaimus hiilguse jahtimist.
Annekaterin asetas mu jutu jooksul käelaba lauale ja viibutas õrnalt oma väikest sõrme. Meie salakeeles tähendas see, et ta teadis, et varjan midagi. Asetasin käed enda ette sõrmseongusse ja pigistasin oma vasakut kätt kolm korda. Vastuseks. See oli lubadus, et räägin talle kõigest hiljem, kui kahekesi oleme.
“Teie kõrgeausus, te pakkumine on ahvatlev, kuid kahjuks kohustused ootavad täitmist ja pean paluma teil lasta mul minna,” ütlesin Sigismundile, kes soovis, et jääksin saali uue linnaosa planeerimist arutama.
Kuningas vaatas mind hetkeks. Paar hetke kauem kui tarvis. Kergitas siis kulme ja viipas käega ukse suunas. Tema ebatavaline grimass tõi mu keelele ebameeldiva maigu. Kummardasin ja lahkusin saalist. Esimene päevakorrapunkt oli täidetud. Kuningale tõest kõik kõige vajalikum räägitud. Nüüd oli aeg päris tegudele asuda.
Tee viis mind läbi lossiköögist, kus kokapreili oli mu palvel keetnud Vana Seedri vahast, oksamahlast ja jahvatatud käbidest süsimusta tinktuuri. Küsimuse peale, miks sellist möksi tarvis keeta oli vastasin, et see aitab mul vanal mehel öösel paremini magama jääda. Valetasin. Üritasin teda säästa.
Tänasin preilit ja andsin talle tasutäheks väikese ja haruldase teemanti, mille väärtus oli piisav, et ta elusees enam päevagi töötama ei peaks. Soovitasin tal seilata kaugele maale ja sinna jääda, sest igaüks, kes mind sel varjudes vookleval teel aitas mängis ohtliku mängu.
Kibe maik mu keelel sai põhjenduse, kui teel mu kambrisse peatas mind kuninga jooksupoiss Kalle ja üpriski veidrat küsimust päris. Taipasin siis, et aeg oli hakanud sõrmede vahelt minema jooksma. Jätkasin teed kiiremal sammul. Nägijaist eemal olles jooksusammul.
Minu kambris polnud palju esemeid. Nurgas, mille seinad olin katnud vaipadega, oli mu voodi. Põrandaid katsid siidpehmed hõbevaibad ja raamatuvirnad. Loodeseinal oli paar nagi ja riideeset. Akna all oli klaasist laud ja klaasist tool. Võtsin seal istet ning toetasin tinktuuripoti endast vasakule. Seadsin kiirelt kõik vajalikud vahendid lauale ritta ja laususin esimese loitsurea:
„Kel saatus koputab uksele, see avagu.“
Torkasin kirjasule tinktuuripotti ning kirjutasin esimese sõna, milleks oli kallis. Hetk hiljem see hajus ja kattus loitsulooriga. Neid sõnu sai nüüd lugeda ainult see, kelle kiri oma saajaks valis.
„Kui seisad silmitsi vastutuskoormaga, võta see enda kanda,“ laususin samal ajal kui järgmist kirja kirjutasin. „Ava postkast ja leia sealt kuldkiri, mis kannab sõnu nähtamatuid. Saabu kokkulepitud ajaks kokkulepitud kohta ja oota. Sa pole üksi.“
Kordasin loitsu kuni valmis viis kirja. Sellest tundus piisavat.
Aknast kostuski siis valvurite jutuvadinat, mis mulle aina lähenes. Oma terava kuulmisega tabasin nende jutus paar sõna, mis teavitasid mind saabuvast saatusest. Oli aeg kiiremaid liigutusi teha. Avasin akna ja süütasin esimese kirja. Hoidsin seda taeva poole kuni see tuhastus, lastes tuulel ja loitsul kanda selle söed kirja saaja postkasti.
Sammud olid paari korruse kaugusel.
Vaatasin hetkeks ukse poole ja hingasin sügavalt sisse. Süütasin järgmise kirja. Jälgisin huult närides, kuidas too mu sõrmede vahel põles. Ma ei raatsinud sellelt pilku tõsta. Pidin oma ülesande lõpuni viima.
Sammud vaid korruse kaugusel.
Kolm kirja jäänud. Põles kolmas ja siis neljas. Kiiresti ja lihtsalt. Viies kiri otsustas jonnima hakata. Ei tahtnud tuld külge võtta. Tuuleiil räsis kord tikku, siis paberit, hetkekski neid rahule ei jätnud. Ning siis õnnestus mul tikutoos maha pillata! Tahtsin karjuda. Ei suutnud. Korjasin maast ühe tiku ja soovisin, et seekord see põleb. See oli mu viimane võimalus.
Uksel kõlas koputus.
“Nõunik Valinder. Avage uks!”
Paber süttis ja jälgisin pingsalt, kuidas see mu värisevate sõrmede vahel lõõmas. Ma ei julgenud rõõmustada.
Kõlas teine koputus.
“Me teame, et te olete kodus. Avage uks!”
Ma ei vastanud.
Kolmas koputus. Möödus hetk. Paber mu sõrmede vahel põles. Selle nähtamatutest ridadest enamik tuulega teele asunud.
Uks mu selja taga avanes.
Lasin põleval paberil langeda linna kohale ja vaatasin metsa poole. Naeratasin. Hingasin sügavalt sisse. Üritasin teeselda, et valvurid olid seganud mu tavapärast rõdul veedetud mõttepausi. Kuid kõik kolm meist teadsid, et see polnud tõsi. Nägin seda nende nägudel ja nemad minu omal.
“Nõunik Valinder. Teid on nähtud tegemas kuningavastaseid tegusid. Olete arreteeritud. Suurima lugupidamisega, palun teil tulla meiega,” vaatas valvur mind kaastundlikult.
Lõpuks oli siis see hetk kätte jõudnud. Naeratasin neile ja lasin omal käed raudu panna.
Mis on mängus järgmine käik? Kes on need tegelased kelle postkasti kirjad jõuavad? Seda otsustad sina! Paku välja järgmine käik.
Nomineeri kirjasaajaks keegi, kes tundub olevat selle vääriline. Loo üks või isegi kolm tegelast, valik on sinu! Pakutud mängukäigud ja kirjade kättesaajad lähevad hääletamisele. Enim hääli saanud käigule ja viiele tegelasele puhub Laura järgmises osas elu sisse.
Mängukäigud kirjuta meie Discordi serveris kanalisse #Eysysla
“Eysysla viimne laul” on järjelugu, mida kirjutab Laura Nuka. Tegemist on interaktiivse kirjatükiga, mis annab lugejatele kontrolli ja võimaluse mõjutada loo kulgu ja tulemust. Iga kahe peatüki tagant tekib lugejatel võimalus vastata püstitatud küsimustele või tegevustele. Kuidas lugu jätkub, pöördub ja lõpeb sõltub lugejate poolt tehtavatest otsustest ja mõjutustest.
Ja nii algas meie lõpp…
Päike silitas mu pisarast märgunud kahvatut hõbepõske ja hoidis mind oma rüpes. Ma olin sündinud kuuvalgusest, aga päikesevalgus oli see kuhu tundsin, et kuulun. Sadu aastaid oli ta mu eest hoolt kandnud, kaugetel maadel seigeldes teed juhatanud, kurbuses naeratuse huulile toonud ja hinge soojendanud. Ta oli mu kaitseja, mu sõber ja mu suurim armastus.
Kuid tol päeval ei suutnud mu arm oma hella puudutusega soojendada mu hinge pugenud külmi tuuli ega rahustada aina kiirenevaid südametukseid. Hoidsin end iseenda käte vahel, lootes, et ehk see minus kasvavat tormi vaigistab. Pidin rahustama oma hirmust kangeks tõmbuvat meelt, et mõista vaatepilti, mille tunnistajaks mu kõike näinud vanad silmad olid.
Värin südames aga kandus edasi käsivartesse ja sealt sõrmeotstesse. Vaatepilt oli röövinud mu pilgu, sundides mind nägema temast igat detaili. Tundsin, et ta mõtles. Õrritas mind ja mu rumalust. Irvitas mu puudulike teadmiste üle. Sai julgust juurde mu silmist, milles oli koha sisse võtnud pilk täis õõvastust.
Oma elu viimaste aastate hakul arvasin, et miskit uut enne mu surma enam ei juhtu. Miski ei üllatanud mind enam. Sajandist sajandisse kulges elu ikka ühtemoodi. Tsüklites. Kuni hetkeni, millest kõnelen praegu.
Midagi sellist polnud ma oma 695 aasta jooksul kunagi näinud, sellest kordagi ajalooraamatutes lugenud, ega midagi sellist ealeski osanud ette kujutada. Mina, igivana kuuhaldjas Valinder, kuninga nõunik ja kõigeteadja, olin esimest korda üle pika aja nõutu.
Tundsin, et olen taas verinoor, vaid päevi kandnud nime Valinder. Reisil kaugeil mail, seistes vastamisi mõne veidra nähtusega. Kuid seekord ma polnud kaugeil mail ja ma ei seisnud vastamisi mõne veidralt lõhnava puuviljaga, mis teistsuguses maailmas oli tavapärane. Ma olin oma kodumaal ja silmitsesin täiesti tavalist õuna, mis seekord oli täiesti tavapäratu.
See rippus oksal nagu kasvavad õunad ikka, aga päikese suudlusest punastamise asemel, oli tema kole ja pruun. Kortsus ja valgetäpiline. Seisin ja jälgisin seda õudu oskamata sellele kuidagi läheneda. Vaatasin seda iga nurga alt. Nuusutasin ja peaaegu maitsesin sellest immitsevat mahla, aga arvasin, et see veidi siivutu tegevus oli ning jätsin tolle tegemata.
Mu selga kõditavad pool-haldjate pilgud ärritasid mind. Iga sündmuse jaoks kuhu mind hinnangut andma kutsuti oli protokoll, kindlad protseduurid, kindlas järjekorras, aga mitte see kord. Ma ei osanud midagi muud teha, kui võtta värisevad käed oma õlgadelt ja siduda need õrnalt õuna ümber, et tema mahlades voolavaid surmameloodiaid kuulata ja loota, et seal mõni vastus peitub.
Aga õuna mahlades laulis vaid vaikus. Tühi, tundetu vaikus.
See oli veider. Kunagi varem polnud ma midagi sellist kuulnud. Taimemahlad alati kandsid endaga meloodiaid ja lugusid. Vestlusi, mida nad pidasid omavahel, keeles, mille mõistmiseks veetsid intelligentsed haldjad sajandeid seda kuulates ja imeõrnu helikõrgusi märkama õppides. Vaikus oli sõnum, mida polnud aga keegi varem kohanud. See ehmatas mind niivõrd, et rebisin pilgu oksal rippuvalt õuduselt ja juba hetk hiljem juhatas tuul mind kiirel sammul silla poole.
Kõndisin nii kiiresti, kui jalad lubasid. Ma lausa jooksin viivuks, mis polnud minusugusele haldjale päris sobilik. See oleks koheselt puu latvades töötavatele pool-haldjatele märku andnud, et midagi oli valesti. Aga mu mõttelõng oli jooksnud sasipuntrasse ja mulle ei koitnud korrakski, millist tähendust mu reaktsioon endaga kandis. Unustasin sellele tähelepanu pöörata ja oma rolli mängida. Ma ei teadnud isegi kuhu olin teel, enne kui pärale jõudsin.
Sügaval metsas, kus eri sorti puud kasvasid nii tihedalt, et päikesevalgus vaevu puhmaid hellitama ulatas, asus minu esimene peatumispunkt. Teerada selleni oli märgistatud väikeste puuokstel hõbekettide otsas rippuvate laternatega. Tüvedel kasvasid sinakalt kumavad seened ja kuldselt helkivad jaaniussid lendasid parvedena mööda metsa. Linnud laulsid õhtust serenaadi ja mätta all vulisev ojake mängis saateks vesipilli.
Laternad juhatasid mu ringis kasvavate puudeni, mille okstele olid haldjad sidunud värvilised kangajupid ja tuules keerlevad kalliskivid. Iga rass austas loodust isemoodi ja see oli meie, haldjate viis.
Iga puu tüvel oli silmakõrgusel lühikesed oksad. Nii oli Metsahing puudel lasknud kasvada, et Püha Salu külastavad haldjad saaksid vabaneda riietest, mis neid inim-ühiskonnaga sidusid. Metsahing ei saanud hädasolijat aidata, kui too maailma endaga kaasas kandis.
Peatusin rutiinselt ühe männi ees ja riputasin oma kuldkuu selle oksale. Samblale puu all toetasin oma nõunikustaatust märkiva kullast kaelaehte, sõrmused ja alussärgi, kuni olin ihualasti, iga osa minust Metsahinge ees valla.
Puude alla olid põõsaokstest kasvanud kastilaadsed moodustised, mille sisse olid laotud linased kitlid. Võtsin neist pealmise ja katsin sellega oma keha. Libistasin sõrmed üle kitliserva ja vöö ning sulgesin silmad. Hingasin sügavalt sisse ja lasin Metsahingel end oma hinge ümber mässida.
Karvad mu kätel, seljal ja jalgadel tõusid ning hakkasid õrnalt metsa maagia rütmiga kaasa võnkuma. Peagi polnud ma enam Valinder. Ma polnud oma keha, oma mõistus, oma vaim. Ma olin vaid väike osa metsa harmooniast. Iseendana tähtsusetu, kuid osana metsast igati oluline.
Nautisin seda tunnet kuni esimene vihmapiisk mu palet kastis. Hingasin raskelt, kui mu kohustused mulle meenusid ja jätkasin teed Püha Salu poole. Tee sinna oli märgistamata, rada sisse tallamata. Iga haldjas pidi leidma ise tee vastusteni, lastes minna loogikal ja mõistusel. Usaldades vaid südames tuksuvat vaistu ja Metsahinge juhatavat kätt.
Kõndisin üle paksu sambla, mööda rohumätastest, ürgsetest paksu tüvega okaspuudest ja samblaga kattunud mahajäetud haldjaküladest. Ma ei teadnud, kui pikk tee mind ees ootas, aga seljataha oli jäänud juba mitu versta maad.
Metsa oli ilmunud vihmaeelne vaikus, vaid tuulekohinat ja minu samme samblal oli kosta. Mu mõtteid valdasid pildid nähtust, küsimused, millele otsisin vastuseid. Mulle ei meeldinud teadmatus. Eks ma olin harjunud olema kuningriigi kõige targem elanik. Ma olin uhke oma teadmiste üle ja mulle meeldis teistele nõu anda. Aga olla keegi, kes vajab nõu, see oli minu jaoks laastav. Tundsin nagu oleksin olnud lambatall, üksi sügaval metsas, kus puu taga jälgis mind näljane hunt ja ootas parimat hetke mu näksamiseks.
Mudisin kitli varrukat sõrmede vahel ja närisin huult, kui mu tallad pikast teest vaikselt valutama hakkasid. Vihma oli tibutama hakanud ja puudealune pimedamaks tõmbunud. Puuõõnes huilgas öökull, kes õhtuhämaruses nina välja pistis ja mulle teatas, et olin päeva öösse jalutanud.
Metsahing jälgis mind iga puu, põõsa, puhma ja mättaga. Nägi mu kärsitust, tundis minust kiirgavat hirmulõhna. Teadis, et ma polnud valmis tõde kuulma. Ega seda endas edasi kandma. Ta kontrollis mu vaistu ja mu teekonda. Ei lasknud mul vastuseid leida.
Ürgne tarkus hoidis mind tagasi. Hirm kontrollis mu mõistust, juhtis mu otsuseid. Minus roomasid paanikaussid. Otsisin vastuseid loogikast, mälusoppidest, kaugete maade rahvaste luulest, kuid miski ei suutnud seletada, miks esimest korda jäädvustatud ajaloo jooksul, mädanes õun enne, kui ta oksalt jõuti korjata.
See võis olla lihtsalt taimehaigus. Või juhus. Nii tavaline sündmus, et selle ajalooraamatusse kirjutamiseks ei raatsitud tinti kulutada. Aga isegi juhusel oli sagedus ja kui mu rehkendused vähegi õiged olid, siis minu elu jooksul oleks pendel pidanud amplituudi rohkem kui korra jõudma läbida.
Millelegi hullemale mõtlemine kiirendas mu südamerütmi, ajas lõua pingesse ja pani terve keha higistama, kuigi õhtujahedus mu napilt rõivastatud nahka kergelt näpistama oli hakanud. Mõttesse tekkisid tammid ja tähendused ei leidnud sõnu, millega end väljendada.
„Sa oled argpüks, Valinder. Üks vana ja kõhetu argpüks,“ ütlesin iseendale.
Mingi osa minust teadis juba õunale pilgu heitmisest saati, et vastused olid minus juba olemas. Aga isegi minu vanuses, olin ma kõigest üks haldjas. Inimesed kutsusid seda nähtust inimlikkuseks, haldjad loomulikuks pahelisuseks, päkapikud… Nende väljendit ei teadnud keegi.
Peatusin ja istusin mahakukkunud puutüvele. Lasin peal vajuda kätele ja matsin sõrmed juustesse. Masseerisin peanahka ja ohkasin pettunult. Mu vanad jalad ei jaksanud enam kõndida. Metsaalune oli juba nii pime, et mu nahk puude vahelt piiluvas kuuvalguses helendama hakkas ja ööloomad jahile suundusid. Vihmapiisad langesid puulehtedele ja tuuleiil külastas puulatvu aina tihemini, pani nad kriuksusuma ja vinguma ning loomad häälitsesid nende lauluga kaasa. Kesköötunnid tervitasid mind, aga Metsahing vaikis.
Ma ei saanud lahkuda, enne kui olin saanud selle, milleks metsa tulin. Ma olin usaldanud end Metsahinge kätte, tema oli mind siia juhatanud ning tema otsustas, millal ma lahkuda võisin, mida siin kogesin ja milliste teadmistega siit lahkusin.
Hetk milles viibisin oli ainult Metsahinge õppetund. Viskasin puutüvele pikali ja lasin kätel selle kõrvale samblale langeda. Andsin vihmale loa end tervenisti kasta. Sulgesin silmad. Silitasin sõrmeotstega märga sammalt ja ootasin.
Kittel oli juba läbi vettinud, kui karvad mu kehal vibreerisid ja tundsin, kuidas miski mind kutsus. Kogusin end hetke ning tõusin. Pühkisin põselt vihmapiisku ja järgnesin kutsele. Tee viis mind kord paremale, siis vasakule, üle ojade ja läbi orgude. Viimaks ronisin üles künkast, mida katsid ainult punase tüvega seedripuud. Künka otsas oli aas, selle keskel üksik puu.
Teadsin kohe, kuhu mind oli juhatatud. Mu ees oli metsa vanim ja kõrgeim seedripuu, mille okastest sai teha kõiki haavu parandavat määret, vahast tugevaimat liimi ja mille mahlades voolas elutarkus. Puu, millest räägiti lastele legende. Puu, mida oli võimatu ilma kutseta leida. Puu, mille leidsid vaid suurimas hädas olevad haldjad.
Imetlesin seda enda ees seisvad hiiglast ja ei söandanud sammugi lähemale astuda. Vana Seedri tüvi oli laiem, kui puud, mille tüvedesse metshaldjad muiste kodusid graveerisid. Selle oksad varjasid kogu aasa valguse eest ja selle tippu oli aasaservast, kus seisin, raske näha. Tuul kõigutas metsapuid, kuid vana Seeder seisis paigal nagu mägi. Isegi ta käbid ei kõikunud tuules.
Tundsin, et puu jälgis mind. Mitte silmadega vaid ehk juurtega, mis tunnetasid mu keharaskust nende kohal lebaval mullal ja ulatusid sügavale Maa kihtidesse. Kaugele, isegi kuningalossini välja. See polnud mingi tavaline puu, vaid ürgne loodusejumal.
Tundsin endas noorusliku ebakindlust. Üks haldjaelu oli võrreldes loodusega nii lühike, nii tühine. Kui vähe teadmisi selle aja jooksul isegi kõige haritum haldjas jõudis ammutada. Vaid killukese kõigest, mida teadis Tema. Tol hetkel mõistsin, kuidas inimesed mind nähes tundsid.
Maapind mu jalge all õõtsus kergelt ja mingisugune maagiline käsi lükkas mind metsast aasale. Mõistsin Metsahinge sõnumit. Aeglasel sammul lähenesin Seedri tüvele ning põlvitasin tema kõrval samblale. Kummardasin austusest ja tänulikkusest nii sügavalt, et sammal mu laupa suudles. Seedri tüvi raksus ja ma tõusin.
Puu oli valmis mulle laulma.
Hingasin sügavalt sisse ja asetasin oma värisevad käed puu tüvele. Sulgesin silmad. Avasin oma vaimu puu mahlades vulisevale meloodiale. Alguses ei kuulnud ma midagi ja ehmusin, kartes, et Seedrit oli tabanud sama saatus nagu mädaõuna oksal kuid enne, kui jõudsin käed tüvelt võtta, tundsin maagiat enda mu ümber mässivat ja mind puutüve külge kleepivat. Toetasin põse puukoorele ja kuulatasin.
Vaikus oli alles algus. Seeder näitas mulle oma eluväe ulatust, selle mustrit, valgust ja selle värve, mida inimsilmad ealeski näha poleks suutnud. Ta viis mind aega, kus ainuke puu saarel oli tema. Näitas, kuidas tuul kandis laiali ta muistseid seemneid. Kuidas tuhandete aastate jooksul ta eluväe võrgustik laienes üle terve saare ja isegi naabersaartele. Ta lasi mul tunda oma õnne, kui ta seemnetest kasvasid noorpuud – ta lapsed – ja näitas, kuidas neist said sambad eluväe võrgustikus. Seeder nägi kõike, teadis kõike ja mäletas kõike.
Ta eluvägi võnkus, kui saarele tulid elama kahel jalal kõndivad eri sorti loomad. Siis tabas mu rinda valu. Midagi külma ja metalset oli end sinna surunud. Valu oli nii ootamatu ja tugev, et pidin õhu järele ahmima ja lasin tüvest peaaegu lahti. Aga Seeder hoidis mind mu kurbuses ja silitas maagilise käega mu pead. Ta teadis, et teeb mulle haiget. See oli hind, mida pidin teadmiste eest maksma. Ja ma ei olnud veel piisavalt õppinud. Ta tahtis, et ma näeks ja mõistaks ta valu.
Temast sai mina ja minust sai Tema. Eluvägi oli minu vägi ja noorpuud minu lapsed. Mu silme ees oli terve saar, mina selle keskel ning väikesed helendavad noorpuud kõikjal mu ümber. Ma nägin kõike, ma tundsin kõike ja iga kord, kui üks me lastest langes, tabas meid terav valu ja sügav lein. Ainus, mis valu leevendas olid uued pisikesed võrsed, mida kasvas juurde sama kiiresti, kui neid langes. Kuid siiski kasvas meie hinges viha. Tükk tüki haaval.
Aeg lendas meist mööda, eluväeta ehitised kerkisid ja langesid, koos nendega ilmus juurde kahel jalal kõndivaid loomi. Neid oli igas pikkuses ja laiuses. Mõned ilmusid ja kadusid silmapilgutuse kiirusel, teised püsisid veidi kauem.
Lõpuks märkasin ajastut, milles elasin ka mina. Metallist terad tabasid meid siin kiiremini, kui jõudsime hinge tõmmata. Noorpuid langes rohkem, kui neid juurde kasvas. Miski ei leevendanud valu me kehas. Miski ei rahustanud meis kasvavat viha.
Eluvägi võitles kõigest jõust, et mitte kustuda, aga kahejalgsed olendid olid halastamatud. Nad aina võtsid ja võtsid ja ei andnud midagi tagasi. Me ei saanud liigutada. Me ei saanud hingata. Me ei saanud karjuda.
Ainus, mis saime teha, oli toimuvale tunnistajaks olla.
Ja nii, abitus olekus kus end leidsime, jahtus meie süda kuni viimnegi tilk verd selles oli muutunud jääks. Võrgustiku kuma võbeles võideldes surmaga. Selle servad närtsisid. Noorpuudest voolasid ükshaaval välja elumahlad. Värvidest said hallid varjundid. Võrgustik kustus. Aga metsa südames põlevas maagialeegis särasid veel viimased lootuskiired.
Siis Seeder vaikis. Mina olin Valinder, tema oli vana Seeder, meie valu jäädavalt ühine. Rollid selles loos olid jagatud, esimene käik mängulaual tehtud. Vana ajastu lõpp hiilis iga hetkega vaikselt lähemale ja minust oli saanud selle tüürmeister.
Peale järgmist peatükki tekib lugejatel võimalus määrata ja mõjutada loo kulgu, tegelasi, nende tegevusi ja suunda. Teie käes on jutu saatus ja tulemus.
Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega.
This website uses cookies to improve your experience while you navigate through the website. Out of these, the cookies that are categorized as necessary are stored on your browser as they are essential for the working of basic functionalities of the website. We also use third-party cookies that help us analyze and understand how you use this website. These cookies will be stored in your browser only with your consent. You also have the option to opt-out of these cookies. But opting out of some of these cookies may affect your browsing experience.
Necessary cookies are absolutely essential for the website to function properly. This category only includes cookies that ensures basic functionalities and security features of the website. These cookies do not store any personal information.
Any cookies that may not be particularly necessary for the website to function and is used specifically to collect user personal data via analytics, ads, other embedded contents are termed as non-necessary cookies. It is mandatory to procure user consent prior to running these cookies on your website.
