Kõik eepilised fantaasiamaailma seiklused, olgu need nii raamatutes, filmides, sarjades või muudes meediumites – neil kõigil on üldiselt üks läbiv joon. Kangelased. Enam kui tihti on needsamad kangelased juhuslikult ka teose peategelased. See suunab sind, lugejat, elama kaasa just raamatu kangelaste ettevõtmistele, väljakutsetele ning kohati ka läbikukkumistele.
Sarnane temaatika jätkub ka arvutimängudes. Mängija kehastab pea alati maailma või päeva päästvat kangelast, kes läbi raskuste ja väljakutsete jõuab väikeste sammudega lähemale sellele, kelleks ta loodud on. Kui ka mängu peategelane ei alusta heroiliselt ning pigem on raske teda muust hallist massist või pööblist eristada, siis mida aeg edasi, seda võimekamaks ja osavamaks ta muutub. Kogub leveleid, uusi relvi, võimeid või muudmoodi muutub paremaks kui varem.
Seega võiks sama stereotüüpi jätkates vaadata Dungeons & Dragonsi mängijate tegelasi kui kangelasi. Isegi kui nad level 1 peal ei ole veel kuningriigi päästjad, siis küll nad sinna jõuavad – kui õiged väljakutsed nende teele satuvad, nad teevad õiged otsused ning käituvad kui kangelased. Heidavad kõrvale ohutu elu ning seavad end kaitsetute kannatajate ette, isegi kui nende päästmine võib tähendada nende endi elu lõppu.
Kohustuslik kangelaslikkus?
Aga kas meie mängijate tegelased peavad alati olema kangelased? Võib-olla nad ei soovi enda õlule võtta heroilist rolli ning suurte draakonite alistamise asemel tunnevad huvi kohaliku kõrtsu arendamise vastu. Selle asemel, et maksta kätte kaupmeeste gildi juhi mõrva eest, soovivad nad tutvuda just sadamasse jõudnud dragonborn’ide laevkonnaga.
Kui DMina oled sattunud säärase grupi otsa, kes ei soovi ennast kangelastena esitada – siis jääb üle vaid kaks võimalikku tegevust – rääkida ja leppida.
Rääkida mängijatega, kas see kuvand, mis sulle on jäänud, on see, mida nad üritavad ka edastada. Kas nad on teinud teadliku valiku olla mitte kangelased, vaid lihtsad seiklejad, kes ei tea, kuhu jalad neid viia võivad ning milliseid sekeldusi nad järgmise nurga taga kohtavad. Nende peamine eesmärk on ise ellu jääda, mitte päästa maailma rahvast suure kurjuse käest.
Leppida tõsiasjaga, et su mängijad ei pruugi alati moraalselt õigeid otsuseid teha. Üritada kõigest väest päästa päeva ning abistada neid, kes seda vajavad. Eriti kui neil endil pole sellest midagi võita.
Nad ei pruugi olla kurjad ega halvad. Nende eesmärgid ei ole ilmtingimata kaose ja hävingu külvamine kõikjal, kus nad on. Nad lihtsalt võivad olla isekad ja omakasu peal väljas. Kui tegevus ei tähenda neile piisavat kasu, ei pruugi nad näha seda kui neile soodsat tegevusplaani.
Sekelduste seiklus
Kui oled saanud selgeks, et su mängijad ei kavatsegi üleöö kangelasteks muutuda, tasub mõelda oma eepilise maailmapäästvate kangelaste kampaania peale. Sest kui jõuab kätte päev, mil tegelased peavad tegema valiku, kas ohverdada enda elu ja tervis, et päästa kontinendi elanikud ning minna suurt draakonjumalat alistama või hoopis naasta kõrtsu ning seal mõnusalt aega veeta – on vägagi tõenäoline, et nende valik ei pruugi ühtida sinu algsete plaanidega.
Aga see ei tähenda, et sa oled mängujuhina läbi kukkunud või su mäng ei ole enam huvitav. Pigem tuleb võtta arvesse D&D kõige elementaarsemat eesmärki – meelelahutus. Kui su mängijad naudivad eepilist seiklust täis ohtlikke väljakutseid ja vastaseid – väga hea, jätka sama mustriga ning on tõenäoline, et nad seda naudivad.
Kui su mängijad seevastu väldivad ohtlikke olukordi ning pigem leiavad naudingut suurlinnades kaose külvamisest, öösiti käsitöögildi varalaegast tühjendades või igas võimalikus poes tunde mõne kulla pärast jageleda – taaskord, väga hea, jätka samas vaimus.
Tekita rohkem olukordi, kus su mängijad võivad oma moraalselt halli iseloomu demonstreerida. Keskendu vähem suurtele geopoliitilistele probleemidele ja kuningriikide vahelistele kaubandussuhetele ning vaata väiksemat pilti – keskendu igapäevaelule ning märka, mis on see, mida su mängijad igal mängusessil kõige rohkem märkavad ning millest kinni võtavad.
