Monstroloogia on teadmisteseeria, mis vaatab erinevaid fantastilisi olevusi ja muudab need mõõduka suurusega info-ampsudeks. Iga osa võtab luubi alla ühe olevuse, vaatab seda läbi ajaloo ning loob ühtse kokkuvõtte, mille võid endale kõrva taha panna, planeerides järgmist seika või sekeldust.

Bulette (Hääldus: Buu-lei), rahvakeeli maahai, on tavapäratu olevus, kes vaatamata oma kalalaadsele ülesehitusele on hoopis hirm maismaal, mida ei tohiks alahinnata ükski seikleja.

Kui pind su jalge all väriseb, ei pruugi see olla galeb duhr tegemas hääleharjutusi. Seekord võib see olla vähemsõbralikum külaline, kes läbi maapinna sinu poole ujumas.

Bulette on olevus, mida võiks kirjeldada kui haikala ja vöölase ristandit. Täiskasvanud bulette on kuni nelja meetri pikkune ning kõrgus turjani jääb alla kolme meetri. Neljajalgne olevus meenutab kaugelt metalset haikala, kuid kauaks ei tasu teda imetlema jääda – selle soomuse taga on äärmiselt ohtlik kiskja, kes elab maapinna all.

Maapõues liikumiseks bulette oma võrdlemisi lühikesi jalgu ei kasuta, vajadusel saab ta jäsemed kehaligi tõmmata, suurendades oma voolujoonelist vormi veelgi. Oma pika sabaga suunab ja kiirendab ta oma maa-alust liikumist nagu kala vees. Kuigi maapind ei ole pehme ning tihtilugu kõikide teiste olevuste jaoks tähendab rasket tööd, et end läbi kaevata, on bulette’ unikaalne olemus selleks justkui loodud.

Limalaadset ainet eritav nahk justkui sulatab pinnast, muutes see sama pehmeks kui muda, millest läbi ujumine pole neile probleemiks. Targemad põllumehed korjavad pinnast, läbi mille bulette on liikunud, ja määrivad sellega oma atra, et see sama efektiivselt mullast läbi voolaks.

Oma saaki näha või kuulda pole enne rünnakut neil vaja –  läbi oma tajude suudab bulette tunnetada vähimatki vibratsiooni, teades oma saagi asukohta ja arvu. 

Tervet nende keha katavad paksud soomused, jättes kaitseta vaid nende väiksesd silmad ja kõhualuse. Vaatamata nendele nõrkustele tunnevad nad ennast kindlalt, asudes vastu igasugusele saagile. Jõuliste lõugade vahele sattudes võib ka kõige kangem seikleja leida end peagi kahest kohast korraga. Kui hammastest ei piisa, ründab bulette vajadusel ka küünistega.

Dragon #1 (1975), TSR

Kuigi oma esimestes sissekannetes – aastal 1975 kõige esimeses Dragon ajakirjas – väideti, et nad on maapealsed olendid, keda maa all ei leia, on nad läbi aegade muutunud märkimisväärselt maa-alusemaks olevuseks. Nüüdseks eelistavad nad pigem maapinna all elamist ja liiklemist pinnapealsele.

Suur nälg, piiritu kurjus ja hulljulgus on kokkuvõtlikult põhjused, miks kõik olevused, seehulgas ka teised liigikaaslased, bulette’d ei salli. Haarates endale kuni viiekümne ruutkilomeetri suuruse jahiterritooriumi, kütivad nad seal seni, kuniks kõik elusolendid on kas põgenenud või söödud. Oma jahimaad nad teiste bulette’dega ei jaga, püsides alati ainsana oma alal.

Näidates üles täielikku hoolimatust vastaste koguse või tugevuse vastu, ründavad nad võimalusel pea valimatult. Ka suured armeed, ei peleta näljast bulette’d puhtalt numbrilise ülekaaluga. Kuigi nad elavad ja kütivad üksi, võib suurem lahing meelitada kohale teisi liigikaaslasi, kes ei suuda võimalikule einele vastu panna. Liitudes mistahes lahinguga nad pooli ei vali, rünnates kõike ja kõiki, kes neile ette jäävad. Ka teist bulette’d.

Osavamad strateegid suudavad nende kaootilist olemust enda kasuks pöörata, sundides oma vastaseid taanduma aladele, kus bulette võib jahtida. Oluline on omaenda vägedega taanduda enne, kui see hai nende poole ujuma asub.

Üldiselt nad söövad valimatult kõiki loomi ja olevusi, kuid haldjate (elf) ja päkkarite (dwarf) liha on neile äärmiselt vastumeelne ja vastik. Kas see ka päästab neid surmast, on omaette küsimus. Kuid pigem tasub tähelepanu pöörata meie lühijalgsetele kaaslastele – kääbikutele. Bulette’ toidupüramiidi absoluutne tipp ja meelispala on justnimelt kääbikuliha.

Monster Manual (3E)  (2003)​

Nagu varasemalt mainitud, tajuvad nad kõiksugu värinaid ja võnkeid väga hästi. Rändurid oma sammudega või kaarikurataste veeremisega justkui teatavalt valjult oma kohalolust ning enesele teadmata võivad leida end bulette’ õhtusest toidumenüüst. Luurates neid maapinna all, oodates ideaalset hetke, et söösta maapinnale, lömastades esimese, kes piisavalt kärmelt nende maandumispaiga eest ei põigelnud ning koheselt pöörates meeldiva hetke täielikuks paanikaks.

End rünnaku all leidvad seiklejad võivad üritada haavata olevust, tabades teda soomustamata kehaosadesse, sundides teda saagi lihtsuses kahtlema ning taanduma maapinna alla, kus ta aga kiirelt taas rünnata võib.

ulette on olevus, kelle taanduma surumist või kelle käest pääsemist võib lugeda edukaks kokkupuuteks. Nende alistamine on ebatõenäoline või saavutatav suurte kaotustega. Hirm liikumise või muudmoodi olevuse tajudele vahele jäämise ees muudab hooletu rännaku pea kõikjal ohtlikuks.

Paljud olevused (sh. draakonid) suudavad küll kindlasti maahaidele vastu seista, kuid võit võib siiski ka nende jaoks suuri vigastusi tähendada. Külad ja asulad, mis asuvad bulette’ jahiterritooriumil, hakkavad märkama oma kariloomade kadumist, kuni näljane olevus lõpuks ka nende poole lõuad suunab. Seiklejad peavad sügavalt kaaluma vastase olemust ja enda võimalusi, kui keegi peaks neilt rüüvloomaga tegelemisel abi paluma.

Kasutatud allikad:

Dragon #1, p19, (1975), TSR
Dragon #74, p26, (1983), TSR
Dungeons & Dragons 3rd Edition, Monster Manual II (2002), Wizards of the Coast
Dungeons & Dragons 4th Edition, Monster Manual I (2008), Wizards of the Coast
Dungeons & Dragons 5th Edition, Monster Manual (2014), Wizards of the Coast