Mängisime SAKE-t – Sorcerers, Adventurers, Kings, Economics. See on mitmetasandiline rollimäng, kus mängijad soovi korral saavad seigelda mööda maad väikse kambana, nagu seiklejad ikka, aga saavad ka juhtida aadelkonda, provintsi, riiki või muud valitsusala.
Kuigi meie saar oli väike, oli see veel omakorda jagatud mitmete väikeriikide vahel. Saare lõunaosas elas ligikaudu 12 000 elaniku ja seda valitses vanemapoolne kuningas, kes nõrga tervise tõttu riigi tegemistesse harva sekkus. Riiki juhtima olid määratud nõunikud, kes igaüks mõne valdkonna eest vastustas.
Kuigi kõrgeima taseme nõunike ehk ministreid oli kokku viis, siis lähem vaatleja võis märgata, et tegelikult oli kogu võim kolme ministri kätte kogunenud, kes langetasid isepäiselt otsuseid, kuninga ja teiste ministritega nõu pidamata.
Need kolm olid samurai-bürokraat (Jürgen), kes vastutas sõjanduse eest, azuursõdalane (Magnus), kes oli õukonna ülemvõlur ning shinobi, nimega Näpuku (Holger), kelle haldusalaks spionaaž ja salajased operatsioonid.
Lisaks sellele, et nad riigitegelased olid, oli igaüks neist ka võimekas võitleja. Ja just seda läks neil ka kohe vaja.
Kuna üldiselt bandiitlusega polnud probleeme olnud, jalutasid ühel päeval kolm ministrit külast külasse ilma saatjaskonnata, et uurida, miks makse oodatud vähem laekunud. Põldudevahelise tee peal ootas neid relvastatud seltskond, kes nõudsid, et valitsejad oma vara loovutaksid. Nende välimus viitas saare Põhjakuningriigile, teiselt pool püha metsa.
Ametnikud aga ei soovinud oma varast loobuda, paljastasid enda relvad ja tormasid võitlusesse. Vibunoolte eest põigeldes tormasid samurai, shinobi ja azuursõdalane bandiitidele kallale. Ministrid tulid võitjana välja, aga napilt, kaks neist olid raskelt vigastatud. Bandiitidest üks oli surnud mõõgatera läbi, üks oli oimetuks löödud ja üks põgenes juba poole võitluse pealt peale kahe lemmiksõrme kaotamist.
Tagasi pealinnas, otsustas triumviraat, et kui kõrgeid riigiametnike päevasel ajal põlluteel rünnati, siis on vaja turvalisust tõsta ehk lisamakse koguda. Või vähemalt oli see hea põhjus, millega maksutõusu põhjendada. Kui mõni kõrvaline hääl ka väitis, et just seetõttu rünnak toimuski, kuna rahva rahulolematus oli kõrge ja lisamaksud ju tõstavad rahulolematust veelgi, siis seda ei kuulatud.
Saanud lisamaksuraha kätte, oli vaja olulisi otsuseid langetada. Shinobi soovis kättemaksu bandiidile, kes minema jooksis, sest see oli nähtavasti kuidagi teda riivanud. Selleks oli vaja ta üles leida, mille jaoks oli vaja sisse seada spioonivõrgustik. See võttis riigi õhukesest rahakotist suure osa. Samal ajal Azuursõdalane-ülemvõlur otsustas täiesti üksinda, et osa allesjäänud raha eest tuleb alustada lihtsalt ilusa pargi rajamist. Miks, ta teistele veenvalt põhjendada ei oskanudki.
Olemasolev raha asjalikult kulutatud, oli vaja juurde teenida. Kuid siinkohal oli ringlõks. Riigieelarves oli raha liiga vähe, et rajada tootmishooneid, kullakaevandusi või uusi külasid, mis makse maksaks, viimaseid oli aga vaja, et raha teenida. Polnud raha, mida investeerida, et raha teenida. Niisiis pidi teistsuguse tuluallika leidma.
Möödusid kuud.
Uus spioonivõrgustik ei suutnud leida tagaotsitavat bandiiti, aga võrgustikule leiti uus rakendus. Agentidel lasti röövida Põhjariigi troonipärija. Teda hoiti silmad kinni kõrvalises kohas ja levitati spioonide kaudu Põhjariigis jutte, et prints on saare keskel elava loodusjumala välja vihastanud ja viimane nõuab andameid. Algul ei võtnud jutud vedu – Põhjariigi kuningas ei jäänud sellist lugu lihtsalt uskuma.
Siis levitati rahva seas uut juttu, et Lõunariigi (tegelaste valitsusala) võimekad preestrid ja võlurid oskavad Põhjariiki aidata. Ühel päeval saabuski Põhjariigi delegatsioon abi paluma. Samurai-bürokraat oli võtnud endale juurde peapreestri tiitli ja korraldas naabritele vastuvõtu. Azuursõdalane võttis kummitusvormi ja rääkis üle, et tõesti on niimoodi, et Põhjariigi prints on loodusjumala välja vihastanud ja nõuab kulda. Samurai-bürokraat juhendas, millise kivi peale tuleb kuld jätta. Põhjakuningriik seda tegigi, sai printsi tagasi ja Lõunariigil oli 3000 kuldmünti nagu kivi pealt leitud.
Alustuseks oli hea, aga muidugi vähe. Valitsejad asusid uut teenimisplaani mõtlema.
Möödusid jälle mõned kuud.
Ja siis saabus ootamatu pööre. Kaugemalt ülemereriigist saabus saarele laevaga jõukas seltskond, kes pakkus, et ostavad koha peal 12000 kuldmündi eest ära kohaliku kuningriigi alluvuses olevad samuraikülad, koos samuraidega. ühesõnaga, saavad kuningriigi asemel nende külade uuteks maaisandateks. Kuigi need külad moodustasid alla veerandi Lõunariigi territooriumist, moodustasid nende samuraid ja sõdurid vähemalt poole riigi sõjalisest väest. Seega ei pruukinud see pikas plaanis hea mõte olla, sest sellega kaasnesid suured riskid.
Kuid ministrid otsustasid, et müüvad ikkagi need külad ära. Tulu eest panevad nad püsti viinaköögi, teenivad sellega veel rohkem raha, seejärel müüvad kellelegi ära kuningriigi ülejäänud valdused ja seilavad ise minema. Küll riik, rahvas ja vana kuningas hakkama saavad.
—
Selline oli meie lugu SAKE süsteemis.
Riigijuhtimine toimub kolme-kuuliste käikudena, kus mängijad osustavad, mida nad ehitavad – neil tuleb tõsta oma valitsusala tulubaasi, vähendada rahva rahulolematust ning korruptsiooni süsteemis ja ka kõrgemaid jõude mitte välja vihastada. Valitsusala tabavad sündmused, mida mängujuht veeretab vastavalt valitsusala numbrilistele näitajatele.
Sündmused mõjutavad majandust, vajavad keerulisi otsuseid ja tekitavad olukordi, mis nõuavad valitsejate isikliku sekkumist. Viimaseid saab ja tuleb läbi rollimängida ja niimoodi mängurütm vaheldub suure ja väikse plaani vahel.
Party-tasemel seiklemise-võitlemise ja pikaajalise suureplaanilise riigijuhtumise juurde ja vahele võimaldab SAKE ka palju vahepealset – saab juhtida armeesid, laevastike, sõjakäike, kaubandusekspeditsioone, projekteerida oma kindlust ja nii edasi.
Mängujuhiks oli SAKE autor Rainer Kaasik-Aaslav. Pikemalt vestlesime mängusüsteemist Kvestluse podcastis.
Basic Edition: https://www.drivethrurpg.com/product/463551/Sorcerers-Adventurers-Kings-And-Economics-Basic-Rules