Erinevalt tavapärastest kiskjatest on kadukoerad loomu poolest tagasihoidlikumad ja sõbralikumad. Seda peegeldavad ka nende söögiharjumused – tegemist ei ole rangelt kiskjaga, vaid nende toidumenüüsse kuuluvad võrdselt nii taimed kui ka liha. Kõigesööjatena liiguvad ja jahivad nad üldiselt karjas ning kogutud saagi jagavad omavahel võimalikult võrdselt.
Kadukoerad on loomu poolest neutraalsed ning võib eeldada, et seiklejad, kes end võitluses kadukoertega vastamisi leiavad, on selles konfliktis need, keda juturaamatute lehtedel võiksime nimetada pahalasteks. Ning ka sellises olukorras on kadukoer juba silmanud mitut erinevat põgenemissuunda, kuhu järgmisel hetkel taanduda ning ohu eest põgeneda.
Elades kuni kahekümne aasta vanuseni ei saa kahjuks nende võimete sekka arvata maagilisele kodumaailmale kohast pikka eluiga. Noorte kutsikatena elavad nad oma vanemate valvsa pilgu all, kuniks nad jõuavad eani, kus nad on ise võimelised enda eest hoolitsema. Karjast lahkudes asuvad nad üksinda maailma avastama ning oma võimeid viimistlema. Peale säärast enesearenguteekonda, mis kuskil kolm aastat võib kesta, naasevad nad tagasi koju karja sekka, et omale paarilist leida. Kadukoerad paarituvad eluks ning on oodata kuni nelja pesakonda järglasi.
Kõik see viitab üsna arukale olevusele, kes ei ela toidukorrast toidukorrani ning säärane tähelepanek on väga tõene. Tegemist on äärmiselt intelligentsete olevustega, mida kahjuks piirab nende suutmatus rääkida üheski keeles, mida ette sattuv seikleja või muu arukas olend võiks mõista. Kuid koerad omavahel mõistavad üksteist perfektselt – häälitsustega edastavad nad oma sõnumeid liigikaaslastele väga detailselt.
Tänu oma Feywildi taustale mõistavad nad täielikult Sylvan’it, mis on iidne Fey-olevuste ja elanike keel.
