fbpx
Artikkel
Karakterileht – Timo/Zarvik

Karakterileht – Timo/Zarvik

Karakterileht on isiklikum pilguheit erinevate Eesti rollimängijate skeene tegelastele. Tutvume erinevate isikutega, kes panustavad, harrastavad või edendavad meie rollimängu maastikku ning saame parema ettekujutuse, kes ja miks nad on.


Timo “Zarvik” Talvik on tuttav nimi kunagise dragon.ee rollimängude kommuuni osalistele, aeg-ajalt sõnu ritta seadnud ulmeajakirjas Reaktor nime Tim Hornet all ning värskemas olevikus loonud alternatiivsema ttrpg süsteemi “Drunk and Dragons“.


Saame tuttavaks ning vaatame mis ja kuidas.

Millal ning kuidas toimus sinu esimene kokkupuude D&D’ga?

Aasta oli 2002 (aeg mil Youtube, iPhone ja Facebook olid vaid mõtted kellegi peas) ning üks mu tolleaegsetest sõpradest vedas mu ühel täiesti tavalisel suvepäeval Pärnu Teatri Kohvikusse, kus ühe nurgataguse laua peal oli valmis ruudustik ning mitmeküljelised täringud. Laua ümber oli paar tuttavat nägu aga ka võõraid.

Kolm tundi möödus kui linnutiivul ning õnneks ei tulnud keegi kohviku töötajatest küsima, miks istus hunnik teismelisi poisse valjuhäälselt nii kaua ühe teetassi taga – sest ausalt muu tellimiseks meil raha polnud, aga midagi pidi ju ostma.

Tegemist ei olnud täismänguga vaid kuskilt laenatud D&D 3 stardipaketiga, kus olid eeltäidetud karakterilehed, millega sai mängida teise leveli lõpuni. Esimesel mängul tapsime goblineid ja võtsime maha hobgoblinist kamba juhi. Ehk tuli sinna kohe otsa ka teine seiklus kui sai rinda pistetud limakuubikuga, seda ma enam täpselt ei mäleta.

Raske öelda, miks see mäng nii väga paelus, kuid enamik sellest pundist otsustas asja jätkata.
Üsna pea hankis üks meist floppi peale text faili AD&D reeglitest ning sellele järgnes nädalavahetus minu pool (kus oli küll arvuti, kuid mitte internetti). Üheskoos proovisime me reeglitest sotti saada ning karakterilehti vorpida.

Ning kuidas sa sealt Dungeon Masteri positsioonini jõudsid?

Ilmselgelt ei jäänud lugu sealkohas pooleli.
Pelk mõned päevad hiljem selgus, et minu vend, kes oli Tallinnas ülikoolis, mängis seal drägonsit. Ma polnud varem tal üksi külas käinud ning ka Tallinn oli üsna võõras, kuid ometi võtsin ma selle reisi ette, et näha kuidas teised seda mängu mängivad (ja juhivad). Ka vaadata oli põnev ja kaasakiskuv, ning jalutades paralleelselt trammiteedega jõudsin ma ka edukalt Piritalt Balti Jaama, kus sai juba kodulinna tagasi (kellel siis ühistranspordi jaoks raha oli?).

Järgmine kord sai mängu vaatama mindud juba hääletades – nii oli veel vähem raha vaja.
Vend tegi mu huvist omad järeldused – tulevateks tähtpäevadeks (sünnipäev, jõulud jne) hakkasid mulle kingitusteks järjest tulema D&D 3.5 raamatud. Punt, kellega koos mängida tahtsime, järeldas aga, et kuna mul olid raamatud, pidin mina olema mängujuht.
Nii olin ma üsna algusest saati mängujuhi rolli surutud, olgugi et oleks eelistanud mängida, minu ainsaks eeskujuks mängud mida nägin Tallinnas.

Meie grupist inspireerituna tekkis Pärnus veel huvilisi, kes raamatuid laenates proovisid mängu ka omal käel – nii mõnelgi käisin ma NPCna kohal. Siiski, võimalus päriselt mängijana osaleda tekkis mul alles siis kui kolisin ise ülikooli tõttu Tallinnasse. Ahjaa, ühel hetkel võttis minuga ühendust sama punt, keda ma kunagi pealinnas vaatamas käisin, sooviga et ma neile mängu teeks. Aga see on juba hoopis teine lugu.

Kui horisondil oleks uus mäng, kumb roll pigem tõmbab?

Oleneb seltskonnast. Enamasti on mängida vahvam, kuid ka mängujuht on äärmiselt tore olla, kui sa leiad oma stiili, kiiksud ja seltskonna kes seda hindab.

Kes on su meeldejäävaim D&D karakter, keda oled mänginud?

Neid on olnud piisavalt palju, et ühtki nime ma enam ei mäleta, kuid eredamalt on meeles vibukütt, kes sai surma ning kutsuti ellu tagasi koerkoonlase gnollina. No mis siis sellest mõtled kindlasti. Noh, esiteks ei mahtunud turvised selga, teiseks ei saanud pükse kanda (kandsin nahkseelikut) ja kui kõik teised jooma hakkasid, siis ainus mida ma teha sain oli nukralt lakkuda.

Teiseks meenub sorts, kes ei teadnud, et ta oli sorts. Ta oli  väga karismaatiline vibukütt, kes arvas siiralt, et tal on mingi needus või jama peal, kuna nägi vahel helendust (detect magic) ja asjad tema ümber lihtsalt kuidagi juhtusid. Alles kolmanda leveli kanti hakkas ta aduma, et tegemist oli tema enda väega ning seda sai kontrollida. (Mängutehniliselt viskasin ma maru tihti protsenti et näha kas midagi läheb kogemata käiku või miitte).

Ka Kenderit Dragonlance maailmast oli maru tore mängida. Peamiselt nende mängulusti ja lapselikkuse pärast. Noh, kujuta ette tervet küla Jesteri (Critical Role) laadseid lapsikuid tegelasi, kes kuulutavad perekonna reliikviaks iga asja mis on püsinud neil kodus üle kahe nädala (ei tunne mõistet eraomand), lasevad külalised tuppa vaid siis kui nood on kõik 7 lukku uksel lahti muukinud ning on alati abivalmid ja seiklushimulised.

Negatiivseim kogemus või mälestus D&Dst?

Mängujuhina on raske öelda. Pärnus põlve otsas pusides sai tehtud ikka igasugu jama ning seda nii mängijate, kui ka Mängujuhtide (mitte ainult minu) poolt – meil puudus korralik võrdlusmoment. Näiteks praegu uuriks ma esiteks, mis mängijal silma särama paneb ning prooviks juhina asju sinna suunas lükata. Tollel ajal ei tulnud ma selle pealegi.

Mängijana oli üks vastikumaid olukordi kui ma liitusin käimasoleva pundiga mängides Rogue’i ning pistsin mängu sees mõned maagilised esemed omale taskusse. Kuigi IG ei teadnud seda keegi, sain ma OG pika loengu sellest kuidas varastada pole ilus ning et kõik peavad kõike üksteisega jagama. Hiljem tuli välja, et selles mängus oli strateegia kõige tähtsam ning lahingud üsna karmid, seega oli tegelikult teise mängijate reaktsioon mingil määral arusaadav, kuid kahjuks polnud ma selle mängujuhi stiilist varem teadlik. 

Mis on tänapäeval kõige suurem takistus, mis uusi huvilisi D&D’s või muudest TTRPG mängudest eemale hoiavad?

Esiteks, et kõik see tundub maru keeruline, mis on ka omajagu tõsi, vähemalt alguses. Liiga palju ning keerulisi reegleid võivad alguses niigi hapra huvi, loomingulisuse ja seiklusjanu tappa.
Teiseks, et see on hirmuäratavalt sõltuvust tekitav- inimesed kes rollimängudega tegelevad on justkui mingis oma sektis ja maailmas, mis võib kõrvaltvaatajale tunduda üsna pentsik.

Millist nõu annaksid uuele Dungeon Masterile, kes kaaluvad mängujuhi positsiooni täitmist, kuid endasse veel täielikult ei usu?

Proovi erinevaid TTRPG mänge ja süsteeme (Paranoia, Ten Candles jne) et leida see mis sulle meeldib, ning pista varvas teatrimaailma ukse vahelt sisse proovides improteatrit. Viimane aitab sul paremini kuulata, improviseerida ning (tõsisema longform impro puhul) ka narratiivi luua. Sa ei saa kunagi olla kõiges ekspert, ning see ei pea ka eraldi eesmärk olema – sinu töö mängujuhina on ühiselt üks äge seiklus rääkida.

Drunk and Dragons

Link: Drunk and Dragons 1.0.1.pdf

Miks uus süsteem? Mis olemasolevatel viga oli või kus nägid puudujääki?

Süsteemiks on seda hetkel palju nimetada, pigem on tegemist ideega, mis aitaks inimestel, kes pole kunagi D&D’d ega midagi taolist mänginud, varbaotsa vette pista.

Sest olgem ausad paljud asjad, mis kogenud mängija jaoks on elementaarsed ei ole seda teiste jaoks. Ehk suudad sa tõesti ära seletada Rogue ameti, aga näita mulle filmi või seriaali kus on Cleric. Ja mis, kas Druiid polegi põlvedeni habemega villases ürbis šotlane? Rassidega on natukene lihtsam kui inimene on Sõrmuste Isandat näinud, kuid kui ei ole siis kas päkapikk töötab koos jõuluvanaga?

Ehk juba ainuüksi karakteri loomine vajab alguses väga palju õppimist ja mõtlemist. Siis veel tavaar, palju maksab – aga palju sa üldse kanda jõuad? Loitsud, erioskused jne. Ning sinna lisaks veel maailma kirjeldus, karakteri taustalugu. Ning olles uue rohelise mängija sellise hunniku alla matnud eeldame me, et tal on mängulustiks jaksu? No osadel tõesti on, kuid enamik mängijaid kinnitavad kui ühest suust, et esimene kord oli küll tore kuid üsna segadusse ajav.

Seega miks mitte teha oneshot mäng mis just mängulusti õpetab. Ma ei tea küll kas Drunk and Dragons seda hetkel teeb, kuid vähemalt annab mingi mängu idee edasi. Ja ehk sellest piisab.

Kas purjakilolek on mängusüsteemi eduka tarbimise eeldus?

Kindlasti mitte, kuid teades Eestlaste alkoholi lembust  ja seda, et lõõgastuseks ja julgustuseks keegi võib soovida miskit pruukida, siis siin on see okei. Arvutamist väga vaja pole, leidlikkust see-eest rohkem.

Teiseks vihjab nimi loole. Drunk and Dragonsi oneshot algab kõikidel karakteritel elu kõige suurema pohmelliga. See seletab miks keegi ei mäleta liiga palju oma tausta ning pole 100% kindel oma võimetes. Sa võid kõike proovida – lihasmälu on alles. 

Kellele see süsteem peamiselt peaks ja võiks sobima?

Kas vanadele lõbusaks oneshot puhkusemänguks või väga uutele selleks, et natukene paremini mängu olemust mõista.

Loe lisaks

Mis on suurim erinevus traditsiooniliste süsteemide ja Drunk and Dragonsi vahel?

Reegleid on üsna vähe ning need on paindlikud.

Karakterid on paljuski eeltäidetud ja baseeruvad tuntud tegelastel seriaalidest, multikatest ja filmidest – MacGyver, Bruce Lee, Doctor Strange, X-men jne. See defineerib ära karakteri võimed, kuid kirjeldus, nimi ja iseloom on mängija enda teha.

Väga palju põhineb eeldusel, et karakterid on oma erialal kogenud, kuid ei mäleta kõike. Näiteks on loogiline, et kui kütt läheb metsa, siis on tal köis kaasas, kuid leiutaja, kes on harjunud oma töötoas nokitsema, suure tõenäosusega seda kaasa võtta ei osanud – see-eest on tal kindlasti hunnikutes tööriistu.

Kas plaan on jääda süsteemi edasi arendama veel pikalt või on näha, et varsti on valmis?

Kindlasti ei ole see midagi väga uut, aga kui vähegi jaksu on timmiks aegamööda edasi, et oleks vajadusel tagataskust võtta – ja kui mul on tarvis, siis ehk ka kellegi teisel. Esimene mäng, mille tarvis see ka loodud sai, oli lustlik ja edukas, kuigi näitas ära ka hetke versiooni murekohad. 

Kuidas asjahuvilised saaksid jälgida süsteemi arengut ja protsessi?

Kui miskid suuremad muutused reeglitesse tulevad, siis eks ma jaga uuendatud reegleid Eesti Rollimängijate kogukonnas.

Loovülesanne

Karakterid saavad ette lühikese situatsioonikirjelduse – sealt edasi mõelda ja arendada on nende teha.

“Värskelt oma seiklust alustavad seiklejad kogunevad Niiske Nirgi kõrtsus, olles tellinud kõigile liikmetele kannu mõdu, märkavad nad järsku seda, mis algul tundus kuidagi.. tühine. Kõik seiklejad leiavad ennast iseendalt mõtteis küsimas, kuidas nad seda varem ei märganud. Mida nad märkasid või märkamata jätsid? Mis on nende esimese ühise seikluse käivitaja?”

Kõrtsis töötab abilisena kokk, kes enamasti on küll taga köögis, kuid käib sööke välja toomas. Väljanägemiselt metsik, on tema road alati jumalikud, kuigi tulevad kohale koos märja metslooma haisuga, mis püsivalt mehe sabas käib. Seekord jääb see lõhn kuidagi kauemaks ning lausa söövitab sõõrmetesse.

Kui mõtlema jääda, on see üsna veider.

Kust on selline metslane õppinud kokakunsti?

Ja miks kannab ta alati, isegi palaval suvepäeval, peas üht pirakat ja karvast mütsi?


Karakterileht on artikliteseeria, mis võtab eesmärgiks vestelda erinevate Eesti rollimängu arendamise ja edendamisega tegelevate karakteritega. Kui tead kedagi (või oled ise keegi) kes sooviks ka endast ja oma tegemistest laiemale publikumile teada anda – siis võta meiega ühendust (kiri@kvest.ee). Niimoodi saame laiemat kõlapinda erinevatele huvitavatele üritustele, projektidele ja ettevõtmistele.

Loe kommentaare (0)

Jäta kommentaar

Su e-posti aadressi ei avalikustata

Keri lehe tippu
Ostukorv
Ostukorv on tühi.

Lisa mõni toode ostukorvi, et alustada.