“Eysysla viimne laul” on järjelugu, mida kirjutab Laura Nuka. Tegemist on interaktiivse kirjatükiga, mis annab lugejatele kontrolli ja võimaluse mõjutada loo kulgu ja tulemust. Iga kahe peatüki tagant tekib lugejatel võimalus vastata püstitatud küsimustele või tegevustele. Kuidas lugu jätkub, pöördub ja lõpeb sõltub lugejate poolt tehtavatest otsustest ja mõjutustest.
Päike säras juba kõrgel, värvides lossi teemantist seinad sel hommikupoolikul tuleleegikarva. Põrandale olid selle päeva puhul laotud puhtad mustad vaibad ja vaasi kuninga saali uste kõrval asetatud värske kimp meelespeasid. Valvurite õlised juuksed olid pestud ja puhmas habemed ilusaks püganud. Nende rüüd hiljuti triigitud ja puusalt paistsid värskelt teritatud mõõgaterad.
Ka mina olin end enne kuninga jutule tulekut kasinud. Metsas seiklemisest niiskeks tõmbunud rüü tumesinise hõbetikanditega kuue vastu vahetanud. Olin kamminud oma pikad hõbejuuksed ja väsimusest punaseks tõmbunud silmaalused heleda nahavärviga üle võõbanud. See oli istungipäev ja minult oodati mädaõuna osas vastuseid. Kõigest järjekordne päev oma rolli mängimiseks.
Seisin sirgelt kuningasaali keskele asetatud pika tammepuidust laua ees, mille ümber istusid kõik ministrid oma uhkeimates rõivastes. Igast maakonnast üks. Kõigi pilgud minu poole pööratud, üritades mu näost välja lugeda, kas tulen heade või halbade uudistega.
Vaatasin kuningas Sigismund I poole. See kondise näo ja suurte kõrvadega mees, kelle kahanev juuksepiir oli kaugemal kui kõrvad, polnud sugugi nii vana nagu ta näost välja paistis. Olin kindel, et ta ei kasutanud hülgerasvast kreemi, mille ta palus mul maagiat kasutades kokku segada. Mõnikord mõtisklesin, miks küll ta üldse minult nõu küsis, kui ta seda kunagi kuulda ei võtnud.
Tol päeval seisis ta oma noorima õe, kuninganna Annekaterin II tooli taga ja hoidis tugevalt naise õlgadest. Miskipärast mehed nagu tema arvasid, et saavad rammuga naise mõistuse vastu. Kuid Sigismund I ei tundnud oma õde sugugi hästi.
Valgepäine, eredas päikesevalguses punakalt kumavate silmadega Annekaterin oleks võinud olla ta tütar. Nende pulmapäeval testisin noore kuninga piire ja heitsin julgelt ta soovi end oma õega laulatada hukka, aga minu nõu ta ei kuulanud. Ütles vaid, et tegi seda, et oma õde teda kosima tulnud kuninga vereohverdusrituaalidest päästa, aga see polnud kindlasti ta ainus põhjus. Annekaterin oli tugev naine nõrga mehe võimu all. Aga selline pott ei podise kaua enne kui üle keeb.
Minu poole kordagi vaatamata võttis see mees oma toolil istet ja lasi ühel oma paljudest seina ääres seisvatest abikaasadest, kes kõik peale Annekaterini olid peaotsast jalatallani kinni kaetud, täita oma veiniklaasi, mille ta kolme lonksuga tühjendas ja agressiivse liigutusega taas täita lasi.
“Sa võid alustada,” pöördus ta minu poole.
Noogutasin viisakalt, silusin oma kuuehõlmu ning köhisin hääle puhtaks. Ma olin oma rolli mänginud juba kuue inimkuninga valitsusaja jagu. Juhtinud riiki kuninga selja taga viie inimkuninga valitsusaja jagu. See käis sama lihtsalt nagu hommikune hambapesu. Iga mu liigutus oli läbimõeldud, läbi proovitud, mitte liiga kiire ega ka liiga aeglane. Täpselt õige.
“Pruun õun Õunasalus paistab tõesti olevat mädanenud enne oksalt kukkumist. Ma pole midagi sellist varem näinud, sellest ealeski kuulnud. Ikka tuleb ette, et õun mädaneb maas rohus, aga mitte ealeski oksal. Tegu ei ole taimehaiguse ega koletu juhusega. Ma kahtlustan midagi tõsisemat.”
Annekaterin, kelle võbelev pilk kohtus minu omaga, märkas seal mu hinge kriipivat tõde. Teadis, et ma polnud rääkinud pooltki sellest. Ta oli tark naine, kes rääkis harva. Avaldas oma arvamust veel harvem kuid tookord küsis ta kergelt kõhklevalt:
“Kas meil on põhjust muretseda?”
Ma naeratasin kurvalt. Olin ta üle uhke. Ta oli mu nõu kuulda võtnud ja enda häält avastama hakanud. Teinud esimese sammu, et end arutellu kaasata. Et lauas istuvatele ministritele näidata, keda nad tegelikult kuulama peaksid.
“Ma kardan, et see on vaid millegi hullema algus, mu kuninganna.” Rõhutasin viimast kahte sõna. Meelega.
“Oh, Valinder. Sina ja su hukatuslikud mõtted. Midagi head sa rääkida ei oska!” ütles kõrghaldjate minister, kes oli tol päeval selga ajanud õige naeruväärse lilla ja kollasekirju pükskostüümi ja juuksed seadnud ebatavalisse punutisse.
“See on alles millegi hullema algus,” vastasin.
“Seda sa juba ütlesid,” mainis päkapikkude uus pika habeme ja kurvika figuuriga naissoost minister, kelle hääl oli nii peenike, et kriipis kõrva.
Pööritasin mõtteis silmi. Välispidiselt säilitasin neutraalse ilme ja lisasin: “Kahjuks paremaid uudiseid mul pole.”
Ma ei kavatsenudki neile rääkida sellest, mis Vana Seeder mulle näidanud oli. Kuningas ei uskunud ürgsetesse jõududesse. Polnud mõtet. Selle asemel selgitasin talle võimalikult lihtsaid sõnu kasutades, mida mädanev õun oksal tähendada võis ja mida ta oleks pidanud tegema, et asja parandada.
Ta kuulas mind. Vähemalt tegi nägu, et kuulas. Isegi lubas mõelda loodusvarade kasutuse piiramise üle, kuid teadsin, et see vaid tähendas, et peale mu saalist lahkumist unustab ta meie vestluse ja jätkab samas vaimus hiilguse jahtimist.
Annekaterin asetas mu jutu jooksul käelaba lauale ja viibutas õrnalt oma väikest sõrme. Meie salakeeles tähendas see, et ta teadis, et varjan midagi. Asetasin käed enda ette sõrmseongusse ja pigistasin oma vasakut kätt kolm korda. Vastuseks. See oli lubadus, et räägin talle kõigest hiljem, kui kahekesi oleme.
“Teie kõrgeausus, te pakkumine on ahvatlev, kuid kahjuks kohustused ootavad täitmist ja pean paluma teil lasta mul minna,” ütlesin Sigismundile, kes soovis, et jääksin saali uue linnaosa planeerimist arutama.
Kuningas vaatas mind hetkeks. Paar hetke kauem kui tarvis. Kergitas siis kulme ja viipas käega ukse suunas. Tema ebatavaline grimass tõi mu keelele ebameeldiva maigu. Kummardasin ja lahkusin saalist. Esimene päevakorrapunkt oli täidetud. Kuningale tõest kõik kõige vajalikum räägitud. Nüüd oli aeg päris tegudele asuda.
Tee viis mind läbi lossiköögist, kus kokapreili oli mu palvel keetnud Vana Seedri vahast, oksamahlast ja jahvatatud käbidest süsimusta tinktuuri. Küsimuse peale, miks sellist möksi tarvis keeta oli vastasin, et see aitab mul vanal mehel öösel paremini magama jääda. Valetasin. Üritasin teda säästa.
Tänasin preilit ja andsin talle tasutäheks väikese ja haruldase teemanti, mille väärtus oli piisav, et ta elusees enam päevagi töötama ei peaks. Soovitasin tal seilata kaugele maale ja sinna jääda, sest igaüks, kes mind sel varjudes vookleval teel aitas mängis ohtliku mängu.
Kibe maik mu keelel sai põhjenduse, kui teel mu kambrisse peatas mind kuninga jooksupoiss Kalle ja üpriski veidrat küsimust päris. Taipasin siis, et aeg oli hakanud sõrmede vahelt minema jooksma. Jätkasin teed kiiremal sammul. Nägijaist eemal olles jooksusammul.
Minu kambris polnud palju esemeid. Nurgas, mille seinad olin katnud vaipadega, oli mu voodi. Põrandaid katsid siidpehmed hõbevaibad ja raamatuvirnad. Loodeseinal oli paar nagi ja riideeset. Akna all oli klaasist laud ja klaasist tool. Võtsin seal istet ning toetasin tinktuuripoti endast vasakule. Seadsin kiirelt kõik vajalikud vahendid lauale ritta ja laususin esimese loitsurea:
„Kel saatus koputab uksele, see avagu.“
Torkasin kirjasule tinktuuripotti ning kirjutasin esimese sõna, milleks oli kallis. Hetk hiljem see hajus ja kattus loitsulooriga. Neid sõnu sai nüüd lugeda ainult see, kelle kiri oma saajaks valis.
„Kui seisad silmitsi vastutuskoormaga, võta see enda kanda,“ laususin samal ajal kui järgmist kirja kirjutasin. „Ava postkast ja leia sealt kuldkiri, mis kannab sõnu nähtamatuid. Saabu kokkulepitud ajaks kokkulepitud kohta ja oota. Sa pole üksi.“
Kordasin loitsu kuni valmis viis kirja. Sellest tundus piisavat.
Aknast kostuski siis valvurite jutuvadinat, mis mulle aina lähenes. Oma terava kuulmisega tabasin nende jutus paar sõna, mis teavitasid mind saabuvast saatusest. Oli aeg kiiremaid liigutusi teha. Avasin akna ja süütasin esimese kirja. Hoidsin seda taeva poole kuni see tuhastus, lastes tuulel ja loitsul kanda selle söed kirja saaja postkasti.
Sammud olid paari korruse kaugusel.
Vaatasin hetkeks ukse poole ja hingasin sügavalt sisse. Süütasin järgmise kirja. Jälgisin huult närides, kuidas too mu sõrmede vahel põles. Ma ei raatsinud sellelt pilku tõsta. Pidin oma ülesande lõpuni viima.
Sammud vaid korruse kaugusel.
Kolm kirja jäänud. Põles kolmas ja siis neljas. Kiiresti ja lihtsalt. Viies kiri otsustas jonnima hakata. Ei tahtnud tuld külge võtta. Tuuleiil räsis kord tikku, siis paberit, hetkekski neid rahule ei jätnud. Ning siis õnnestus mul tikutoos maha pillata! Tahtsin karjuda. Ei suutnud. Korjasin maast ühe tiku ja soovisin, et seekord see põleb. See oli mu viimane võimalus.
Uksel kõlas koputus.
“Nõunik Valinder. Avage uks!”
Paber süttis ja jälgisin pingsalt, kuidas see mu värisevate sõrmede vahel lõõmas. Ma ei julgenud rõõmustada.
Kõlas teine koputus.
“Me teame, et te olete kodus. Avage uks!”
Ma ei vastanud.
Kolmas koputus. Möödus hetk. Paber mu sõrmede vahel põles. Selle nähtamatutest ridadest enamik tuulega teele asunud.
Uks mu selja taga avanes.
Lasin põleval paberil langeda linna kohale ja vaatasin metsa poole. Naeratasin. Hingasin sügavalt sisse. Üritasin teeselda, et valvurid olid seganud mu tavapärast rõdul veedetud mõttepausi. Kuid kõik kolm meist teadsid, et see polnud tõsi. Nägin seda nende nägudel ja nemad minu omal.
“Nõunik Valinder. Teid on nähtud tegemas kuningavastaseid tegusid. Olete arreteeritud. Suurima lugupidamisega, palun teil tulla meiega,” vaatas valvur mind kaastundlikult.
Lõpuks oli siis see hetk kätte jõudnud. Naeratasin neile ja lasin omal käed raudu panna.
Mis on mängus järgmine käik? Kes on need tegelased kelle postkasti kirjad jõuavad? Seda otsustad sina! Paku välja järgmine käik.
Nomineeri kirjasaajaks keegi, kes tundub olevat selle vääriline. Loo üks või isegi kolm tegelast, valik on sinu! Pakutud mängukäigud ja kirjade kättesaajad lähevad hääletamisele. Enim hääli saanud käigule ja viiele tegelasele puhub Laura järgmises osas elu sisse.
Mängukäigud kirjuta meie Discordi serveris kanalisse #Eysysla