Internetiavarustes ekseldes on sulle jäänud silma selline mäng, nagu Dungeons & Dragons. Oled näinud seda mängituna või mainituna mõnes sarjas või filmis. Kus iganes sa seda kohanud oled, on see, põimitud igasugusest kultusteabest, pakkunud huvi, aga päeva lõpuks ei ole mingilgi määral seletatud, millega selle mängu näol tegelikkuses tegemist on.
Kui sa ennast või oma mõtteid nüüd selles lühikeses sisemonoloogis mingilgi määral ära tundsid , siis oled õiges kohas — Selleks olemegi alustanud sellise keskkonnaga, nagu on seda KVEST.
Ajal, kui ameeriklased Dungeons & Dragonsi (edaspidi D&D) oma esimest versiooni, mis Gary Gygax’i ja Dave Arnesoni käe all loodud, mängima õppisid, ei teadnud siinpool ookeani Eesti rahvas veel sellest midagi. Värskelt olime saanud kinolinadele klassikalise “Kevade”. Kui Kevade Arnoga kinno jõudis, oli juba Ameerikas vaikselt tuure kogumas millegi suure algus.
Aasta 1974, kui esimene versioon D&D’d sai avalikustatud, hakkas see levima kui kulutuli – mäng mis niivõrd omalaadne ja piiranguteta, samas reeglitega raamitud, leidis Ameerikamaal ka negatiivset vastupanu. Satanismis ja tumedate jõudude ülistamises ja kummardamises süüdistatud D&D muutus suures osas Ameerikas tabu teemaks. Kõik see võimendas omakorda populaarsust ja muutis teema aina huvitamaks.
Vaid palju-palju hiljem hakkasid ka Liivimaale jõudma kõlakad ja hägused jutud sellisest teistmoodi mängust, mis väljaspool väikest Eestit vaikselt kanda kinnitamas. Minugi isiklik kokkupuude sellise teosega, nagu Dungeons & Dragons, oli 2000ndate alguses, kui tollaaegses, (Pokémon’i) kaardimängule keskenduvas mängupoes jäi silma ilus sinine Dungeon Master’s Guide.
Olles kuulnud viiteid siit ja sealt internetist, paelus riiulil lebav raamat piisavalt, et see võrdlemisi pimesi osta. Juba ainuüksi visuaalselt oli raamat nii väljast kui ka seest äärmiselt muljetavaldav. Illustratsioonid ja joonistused, raamatu stiil ja kirjapandu – kõik see edastasid kuvandi D&Dst, kui millestki enamast, kui lihtsast lauamängust, nagu ma senini olin arvanud.
Aastal 1974 loodud mängu on disainitud mitmeid kordi ümber, kaasates uusi mõtteid, lahendusi ja võimalusi ning tasakaalustades erinevaid mängijaklasse ja -rasse. Suuremad uuendused ja muudatused koondati versiooninumbrite taha ning iga uus versioon tutvustas mängu hoopis uue süsteemina. Mis küll sarnane ideelt ja hingelt eelmistega, ent reeglite ja struktuuri mõttes sootuks erinev.
Nüüdseks on kaasaegseim D&D versioon 5, mida internetiavarustes lihtne eristada 5E märgistuse järgi. Ning viies versioon on see, mis kõige enam mängu populaarsust on kasvatanud – eriti tänu ümber disainitud süsteemi kasutajasõbralikkuse, -loogika ja üldiselt lihtsusele. Kuigi me KVESTi pundis tõenäoliselt jääme rääkima kõige enam viiendast versioonist, ei väida me mingil määral, et eelmised versioonid oleksid kehvad või halvasti loodud ning ei vääriks mängimist (antud soovitus ei kehti neljanda D&D versiooni kohta – siinkohal autor soovitab sellest hoiduda ning leida endale sobilik süsteem mõne muu versiooni näol).
Aga mis see Dungeons & Dragons siis täpsemalt on?
Palju on nüüd räägitud ajaloost ja Kevade filmist, kuid pole veel lahti seletatud mis mäng see on mida Stranger Thingsi poisid mängisid või mida mitmed telesarjad kuvavad eesmärgiga mängu naeruvääristada, keskendudes “võlurimütsidega poistele, kes oma vanemate keldris laua ümber massihallutsinatsiooni kogevad” (The Big Bang Theory üks ilmekamaid näiteid D&D mängijate ja mängu mõnitamisest).
Pigem võib üritada mõista mängu läbi fantaasiakirjanduse, nagu näiteks teoste Hobbit või Lord of the Rings kaudu. Mängujuht, ehk Dungeon Master, on üks mängijatest, kelle ülesandeks on luua maailm või olustik, kus mängijad hakkavad seiklema. Täpselt nagu seda tegi Tolkien või ükskõik kes muu kirjanik. Minnes nii detailseks oma planeerimises – ehitada nii mitu aastat või aastasada maailma ajalugu erinevatele sündmustele ja asukohtadele. Täita oma loodud universum elanike, probleemide, väljakutsete ja võimalustega.
Aga Dungeon Master on vaid üks mängija. Kõik ülejäänud laua taga loovad endale oma soovi järgi karakteri, jälgides mängu reeglistikku. Erinevatel rassidel (elfid, orcid, inimesed, dwarfid jms.) on erinevad omapärad mis neid teistest eristab. Sama on klassidega (Wizard, Fighter, Paladin, Rogue jms.) – kõigil on oma roll täita – omad tugevused ja nõrkused. Mängijad, olles loonud oma karakterid, paigutavadki oma tegelased Dungeon Master’i poolt loodud maailma nõnda, et see loogiliselt sobituks ja mängunupud oleksid selle orgaanilised osad.
Hüpates fantaasiakirjanduse näite juurde tagasi, siis iga n.ö. peakangelase rolli täidavadki mängijad oma loodud karakteritega. “Kääbik”u puhul on meil grupp sõpru, kes otsustasid kambakesi mängida päkapikke/dwarfe. Mõned ehitasid oma karakterite taustalood nii, et neil on omavahel lähedasemad suhted – mõned vennad, mõned vanad kaasvõitlejad ning pea kõik omavahel eelnevalt tuttavad.
Loomulikult oli see üks mängukaaslane… See kes ennast erilisemana nägi ning pidas vajalikuks enda karakteri rassi millekski muuks valida – seega Bilbo Baggins, hobbit (Märkus: D&D süsteemis on hobbit/kääbik ümber nimetatud halflinguks. Seda peamiselt autoriõiguste tõttu) sai loodud ning kuidagi sobitatud sellesse dwarfide punti.
Dungeon Master sai oma mängijad kokku ja nüüd vajasid nad eesmärki – õilsat ja eepilist rännakut mille lõpus ootas varandus ja selleni jõudmiseks pidid seiklejad läbima mitmeid ohte ja keerukaid olukordi. Kõige lõpus, suur vaenlane – draakon, kes valvas kulda ja pesitses dwarfide iidses kodukindluses.
Mida need dwarfid teevad, keda nad otsustavad rünnata, kuidas nad seda teevad, mida nad üritavad varastada, -näpata, kellega läbirääkimisi peavad, milliseid konflikte nad loovad, -lahendavad või kuhu nad rändavad – see on kõik mängijate otsustada. Kõik sündmused mis juhtuvad ja nende teekonnal aset leiavad, on mängujuhi luua ja nende teekonnale sobitada. Väljakutsed mis vajavad kõikide kaasamõtlemist – keerukad, lootusetuna tunduvad probleemid, mille lahendamiseks karakterite erisustest tulenevad võimalused mängu tuuakse – kõik need loovadki Dungeons & Dragonsist selle, mis ta on.
Kujutage mängu ette kui raamatu kirjutamist. Aga selle asemel, et on üks autor – on sul neid mitmeid, näiteks viis – ning vaid üks nendest ehitab maailma ja selle sündmustiku. Ülejäänud autorid kontrollivad igaüks ühe peategelase tegevusi – mida ta ütleb, kuhu läheb või mida teeb. Ning esimene autor sätib maailma ja sündmustiku nende karakterite otsustele vastavalt.
See ongi väga lihtsalt ja labaselt Dungeons & Dragons.
Plaanime mitmeid jätkuartikleid ja kirjutusi, et paremini tutvustada ja tuua teieni arusaam sellest maailmast.