D&D kinolinal seekord fänne piinlikkust tundma ei pane.
Dungeons & Dragons: Honor Among Thieves (Varaste Au) jõudis kinolinadele märtsikuu lõpus ning on endiselt kinokavades, seega vaatama minna veel jõuab. Kuid kas tasub? Kas me lõpuks saime õige D&D, mille üle saame fännidena uhkust tunda ning öelda – täpselt seda ma sõpradega nendel õhtutel teengi? Kas tasub oma pereliikmed, kes tänaseni ei mõista täpselt, mis D&D mänguõhtutel toimub, kinno vedada?
Käisin filmi kokku kahel korral vaatamas – esimene kord koos mitmete KVESTi kommuuni liikmetega ning ühe korra hiljem veel. Kas emotsioon jäi teistkordsel vaatamisel samaks ning hinnang filmile on endiselt sama? Avaldan oma arvamust filmist ja kõigest, mis selle ümber keerleb.
Neljas film
Et mõista, miks viimane D&D film väärib sellist hirmu ja muret, tuleb vaadata natukene minevikku. 2000. aasta detsembris jõudis D&D esimest korda kinolinadele omanimelise filmiga “Dungeons & Dragons“. Ning öelda, et film ei olnud kõige edukam saavutus, mis tol ajal kinoekraane väisas, oleks väga tagasihoidlik. Mäletan kui kunagi esimest korda seda filmitükki juhtusin nägema. Mäletan kui valus oli seda kõike vaadata – omamoodi piinlik või isegi lausa vastumeelne.
Esimesele filmile järgnes veel kaks filmi – “Dungeons & Dragons: Wrath of the Dragon God” ja “Dungeons & Dragons 3: The Book of Vile Darkness”. Ning nagu filmimaailmas tavaks, siis järjed olukorda palju paremaks ei teinud. Juba madalale tõmmatud latt jäi suures pildis liikumatuks. On arusaadav miks need teosed on paljude jaoks unustust väärivate filmide nimekirjas. Tõden ausalt, et olin täielikult unustanud, et enne uut filmi oli D&D filmilindile jõudnud lausa kolm korda, mitte kaks.
Kõike seda arvesse võttes on lihtne mõista miks paljud uuele filmile mõeldes meenutasid ja mäletasid, millised olid eelmised katsetused mängu ekraanidele tuua.
Halb ajalugu = halb film?
Aga film tuli, oli täidetud üsna tuntud ja andekate näitlejate, režissööride ja stsenaristidega, ning jõudis edukalt kinoekraanideni. Skeptikute (kelle hulka ka filmi nägemiseni ennast lugesin) õnneks sai kinosaalist lahkudes iseendale kinnitada: “polnudki ju halb”.
Pean ennast siinkohal üllatama ning tõdema, et “Dungeons & Dragons: Honor Among Thieves” ei olegi halb film. Kaugel sellest. Loomulikult on ja oli igaühel meist oma ettekujutus, milline üks õige D&D film olema peaks. Ning kindlasti ei vastanud see paljude fännide ettekujutusele. Niivõrd suurte ja populaarsete frantsiiside puhul on raske luua midagi, mis tervet fännibaasi täielikult rahuldaks.
Seda kõike arvesse võttes ning vaadates filmi kui seda, mis ta lõpuks oli, arvan, et paljud nõustuvad siinkohal minuga – ei olnud halb film. On kahetsusväärne, kui madalalt me D&D filmide lati leiame. Aga seal ta oli ning kergendatud südamega saame kõik tõdeda, et neljas versioon Dungeons & Dragonsist on filmina palju parem kui mänguversioonina (sorry not sorry).
Film täis viiteid ja äratundmist
“Dungeons & Dragons: Honor Among Thieves” oleks võinud kanda teistsugust pealkirja. Näiteks “Forgotten Realms: Honor Among Thieves” või “Faerûn: Honor Among Thieves”. Põhjus miks ma filmi pealkirjast mängu nime välja nopiksin, on imelihtne: tegemist ei ole filmiga kus mängitaks Dungeons & Dragonsit. Seiklus leiab aset ühes ametlikus Dungeons & Dragonsi maailmas — Faerûn. Dungeons & Dragonsil kui mängusüsteemil on võrdlemisi vähe seost filmis toimuvaga.
Vanakooli fännid, kes on näinud filmi “The Gamers”, tõenäoliselt nõustuvad, et aastal 2002. jõudis meieni film, mis oli esimene tegelik Dungeons & Dragonsi film. Lugu on kahekülgne: D&D kui eepiline narratiiv täis maagiat, võitlust ja seiklusi ning D&D kui mäng, mida ports sõpru omavahel täringuid veeretades ja nalja tehes naudivad.
Muidugi on vale ja küüniline väita, et ainus seos filmil ja mängul on vaid filmis läbi käinud geograafilised asukohad, mida oli loomulikult mitmeid. Näiteks Icewind Dale, Evermoors, Underdark, Waterdeep, Baldur’s Gate ning loomulikult Neverwinter.
Minu fännisüda läks loomulikult soojaks kui ekraanil paistis oma täies uhkuses ja hiilguses Neverwinter. Oli vaid aasta või kaks tagasi kui ühes mängus mu tegelane sealsamas müüride vahel oli, sedasama Never lossi nägi ning mitmeid sealseid elemente “omal nahal” koges.
Ja just see ongi see läbiv joon, mida üks D&D-teadlik mängija terve filmi jooksul tajub. Äratundmisrõõm. Ning neid viiteid on mitmeid, mille puhul filmi vaatav D&D-mängur tunneb end kui seesama Leonardo DiCaprio meem:
Lisaks asukohtadele näeme filmis mitmeid loitse, tegelasi, esemeid, olevusi ja erinevaid veidrusi, mis on mängule väga iseloomulikud. Elemendid, mis tavapärasele vaatajale paistavad kui naljad või tüüpiline fantaasiafilmide maagialoitsutamine, on meile äratuntavad kui Bigby’s Hand, loitsude täpne kuid absurdne kasutusreeglistik või hoopis müstilised ja keerukad lõksud ja ülesanded, mida mängijad iga hinna eest üritavad vältida, kasutades kõige veidramaid reegliväänamisi.
Nende elementide mitteäratundmine ei tähenda, et film selle võrra kehvem oleks. Pigem tunneme me ennast lõpuks nagu mehaanikud vaadates “Kiired ja Vihased” esimest filmi. Säh teile karburaatoreid ja… kolbe. Kes nüüd naerab?!
Film, mis toob Dungeons & Dragonsi massidesse
Hea meelega väidaks, et alatest märtsikuust on hakanud igapäevaselt saalitäite kaupa uusi mänguhuvilisi juurde tekkima. Nii see kohe kindlasti ei ole. Mitte rohkem, kui D&D-isu ja mängureid tekitaks “Sõrmuste Isand” mõnes kohalikus telekanalis. Seos mängu ja filmi vahel on lihthuvilise jaoks õhkõrn ning eelneva mänguteadlikkuseta on vähetõenäoline, et emotsioonid filmist võiksid suunata sind mängugruppi kokku panema.
Filmi vaatamise ajal märkasin potentsiaalseid sidumiskohti täringute või Critical Hit/Failure elementide peale mängimisel ilma filmi ülemäära naeruvääristamata või vaatajat filmist välja tõmbamata. Loomulikult on erinevaid hetki ja olukordi võimalik vaadata läbi “ju veeretati halvasti”-prisma, aga samamoodi võib võtta ette iga teise fantaasiafilmi ning sarnaseid järeldusi teha.
Ükski ilmselgelt lihtne tegevus ei ebaõnnestunud kõige absurdsemal ja ootuspäratumal moel – täpselt see, mis oleks juhtunud, kui pärast pikka seika lõpuks ja ootamatult täringuõnn otsa saab.
Hirm läbi kukkuda tehes midagi teistsugust andis meile tulemusena võrdlemisi geneerilise fantaasiafilmi, mis peale äratundmisrõõmu ei eristu teistest samalaadsetest. Kuigi taustal on selgroog pea pool sajandit vana ning ainus viis eristuda praeguses filmiajastus, kus filmivaatajad on väsinud tüüpilistest kangelasfilmidest, oleks olnud võtta julgeid ja omanäolisi samme.
Kindlasti võib see paljudes taaselustada huvi kunagi mängitud D&D vastu – selles ma ei kahtlegi. Kuid aus tõde on see, et D&D film ei andnud kuidagimoodi mõista, et selle nime taga võiks olla miski mäng või suurem maailm. Nimi nagu iga teine filmi nimi. Viimastel aastatel on tunduvalt paremat seostamistööd ja mängu tutvustamist teinud siiski “Stranger Things”.
Seega ärge olge pettunud kui pärast sõpradele filmi vaatamise soovitamist ei hakka nad koheselt oma D&D tegelast looma või ei mõista lõpuks ometi, miks sa mõnel õhtul plastikkuubikute peale pahane oled kui nad valesti veerevad.
Lõplik hinnang
Kas ma soovitan filmi vaatama minna? Kui sa oled D&D mängur – jah, kindlasti. Filmis jookseb läbi väga palju viiteid erinevatele juba tuttavatele teemadele, mis on sulle su mängudest tuttavad.
Kui D&D-ga kokkupuude on null? Tasub minna – meelelahutuslik fantaasiaseiklusfilm. Nalju on mitmeid, aga õnneks piirini ja koguseni, kus ei hakka veel piinlik. Elu ei muuda ning aasta parima filmi tiitlit kindlasti ei korja.
