“Eysysla viimne laul” on järjelugu, mida kirjutab Laura Nuka. Tegemist on interaktiivse kirjatükiga, mis annab lugejatele kontrolli ja võimaluse mõjutada loo kulgu ja tulemust. Iga kahe peatüki tagant tekib lugejatel võimalus vastata püstitatud küsimustele või tegevustele. Kuidas lugu jätkub, pöördub ja lõpeb sõltub lugejate poolt tehtavatest otsustest ja mõjutustest.
Ja nii algas meie lõpp…
Päike silitas mu pisarast märgunud kahvatut hõbepõske ja hoidis mind oma rüpes. Ma olin sündinud kuuvalgusest, aga päikesevalgus oli see kuhu tundsin, et kuulun. Sadu aastaid oli ta mu eest hoolt kandnud, kaugetel maadel seigeldes teed juhatanud, kurbuses naeratuse huulile toonud ja hinge soojendanud. Ta oli mu kaitseja, mu sõber ja mu suurim armastus.
Kuid tol päeval ei suutnud mu arm oma hella puudutusega soojendada mu hinge pugenud külmi tuuli ega rahustada aina kiirenevaid südametukseid. Hoidsin end iseenda käte vahel, lootes, et ehk see minus kasvavat tormi vaigistab. Pidin rahustama oma hirmust kangeks tõmbuvat meelt, et mõista vaatepilti, mille tunnistajaks mu kõike näinud vanad silmad olid.
Värin südames aga kandus edasi käsivartesse ja sealt sõrmeotstesse. Vaatepilt oli röövinud mu pilgu, sundides mind nägema temast igat detaili. Tundsin, et ta mõtles. Õrritas mind ja mu rumalust. Irvitas mu puudulike teadmiste üle. Sai julgust juurde mu silmist, milles oli koha sisse võtnud pilk täis õõvastust.
Oma elu viimaste aastate hakul arvasin, et miskit uut enne mu surma enam ei juhtu. Miski ei üllatanud mind enam. Sajandist sajandisse kulges elu ikka ühtemoodi. Tsüklites. Kuni hetkeni, millest kõnelen praegu.
Midagi sellist polnud ma oma 695 aasta jooksul kunagi näinud, sellest kordagi ajalooraamatutes lugenud, ega midagi sellist ealeski osanud ette kujutada. Mina, igivana kuuhaldjas Valinder, kuninga nõunik ja kõigeteadja, olin esimest korda üle pika aja nõutu.
Tundsin, et olen taas verinoor, vaid päevi kandnud nime Valinder. Reisil kaugeil mail, seistes vastamisi mõne veidra nähtusega. Kuid seekord ma polnud kaugeil mail ja ma ei seisnud vastamisi mõne veidralt lõhnava puuviljaga, mis teistsuguses maailmas oli tavapärane. Ma olin oma kodumaal ja silmitsesin täiesti tavalist õuna, mis seekord oli täiesti tavapäratu.
See rippus oksal nagu kasvavad õunad ikka, aga päikese suudlusest punastamise asemel, oli tema kole ja pruun. Kortsus ja valgetäpiline. Seisin ja jälgisin seda õudu oskamata sellele kuidagi läheneda. Vaatasin seda iga nurga alt. Nuusutasin ja peaaegu maitsesin sellest immitsevat mahla, aga arvasin, et see veidi siivutu tegevus oli ning jätsin tolle tegemata.
Mu selga kõditavad pool-haldjate pilgud ärritasid mind. Iga sündmuse jaoks kuhu mind hinnangut andma kutsuti oli protokoll, kindlad protseduurid, kindlas järjekorras, aga mitte see kord. Ma ei osanud midagi muud teha, kui võtta värisevad käed oma õlgadelt ja siduda need õrnalt õuna ümber, et tema mahlades voolavaid surmameloodiaid kuulata ja loota, et seal mõni vastus peitub.
Aga õuna mahlades laulis vaid vaikus. Tühi, tundetu vaikus.
See oli veider. Kunagi varem polnud ma midagi sellist kuulnud. Taimemahlad alati kandsid endaga meloodiaid ja lugusid. Vestlusi, mida nad pidasid omavahel, keeles, mille mõistmiseks veetsid intelligentsed haldjad sajandeid seda kuulates ja imeõrnu helikõrgusi märkama õppides. Vaikus oli sõnum, mida polnud aga keegi varem kohanud. See ehmatas mind niivõrd, et rebisin pilgu oksal rippuvalt õuduselt ja juba hetk hiljem juhatas tuul mind kiirel sammul silla poole.
Kõndisin nii kiiresti, kui jalad lubasid. Ma lausa jooksin viivuks, mis polnud minusugusele haldjale päris sobilik. See oleks koheselt puu latvades töötavatele pool-haldjatele märku andnud, et midagi oli valesti. Aga mu mõttelõng oli jooksnud sasipuntrasse ja mulle ei koitnud korrakski, millist tähendust mu reaktsioon endaga kandis. Unustasin sellele tähelepanu pöörata ja oma rolli mängida. Ma ei teadnud isegi kuhu olin teel, enne kui pärale jõudsin.
Sügaval metsas, kus eri sorti puud kasvasid nii tihedalt, et päikesevalgus vaevu puhmaid hellitama ulatas, asus minu esimene peatumispunkt. Teerada selleni oli märgistatud väikeste puuokstel hõbekettide otsas rippuvate laternatega. Tüvedel kasvasid sinakalt kumavad seened ja kuldselt helkivad jaaniussid lendasid parvedena mööda metsa. Linnud laulsid õhtust serenaadi ja mätta all vulisev ojake mängis saateks vesipilli.
Laternad juhatasid mu ringis kasvavate puudeni, mille okstele olid haldjad sidunud värvilised kangajupid ja tuules keerlevad kalliskivid. Iga rass austas loodust isemoodi ja see oli meie, haldjate viis.
Iga puu tüvel oli silmakõrgusel lühikesed oksad. Nii oli Metsahing puudel lasknud kasvada, et Püha Salu külastavad haldjad saaksid vabaneda riietest, mis neid inim-ühiskonnaga sidusid. Metsahing ei saanud hädasolijat aidata, kui too maailma endaga kaasas kandis.
Peatusin rutiinselt ühe männi ees ja riputasin oma kuldkuu selle oksale. Samblale puu all toetasin oma nõunikustaatust märkiva kullast kaelaehte, sõrmused ja alussärgi, kuni olin ihualasti, iga osa minust Metsahinge ees valla.
Puude alla olid põõsaokstest kasvanud kastilaadsed moodustised, mille sisse olid laotud linased kitlid. Võtsin neist pealmise ja katsin sellega oma keha. Libistasin sõrmed üle kitliserva ja vöö ning sulgesin silmad. Hingasin sügavalt sisse ja lasin Metsahingel end oma hinge ümber mässida.
Karvad mu kätel, seljal ja jalgadel tõusid ning hakkasid õrnalt metsa maagia rütmiga kaasa võnkuma. Peagi polnud ma enam Valinder. Ma polnud oma keha, oma mõistus, oma vaim. Ma olin vaid väike osa metsa harmooniast. Iseendana tähtsusetu, kuid osana metsast igati oluline.
Nautisin seda tunnet kuni esimene vihmapiisk mu palet kastis. Hingasin raskelt, kui mu kohustused mulle meenusid ja jätkasin teed Püha Salu poole. Tee sinna oli märgistamata, rada sisse tallamata. Iga haldjas pidi leidma ise tee vastusteni, lastes minna loogikal ja mõistusel. Usaldades vaid südames tuksuvat vaistu ja Metsahinge juhatavat kätt.
Kõndisin üle paksu sambla, mööda rohumätastest, ürgsetest paksu tüvega okaspuudest ja samblaga kattunud mahajäetud haldjaküladest. Ma ei teadnud, kui pikk tee mind ees ootas, aga seljataha oli jäänud juba mitu versta maad.
Metsa oli ilmunud vihmaeelne vaikus, vaid tuulekohinat ja minu samme samblal oli kosta. Mu mõtteid valdasid pildid nähtust, küsimused, millele otsisin vastuseid. Mulle ei meeldinud teadmatus. Eks ma olin harjunud olema kuningriigi kõige targem elanik. Ma olin uhke oma teadmiste üle ja mulle meeldis teistele nõu anda. Aga olla keegi, kes vajab nõu, see oli minu jaoks laastav. Tundsin nagu oleksin olnud lambatall, üksi sügaval metsas, kus puu taga jälgis mind näljane hunt ja ootas parimat hetke mu näksamiseks.
Mudisin kitli varrukat sõrmede vahel ja närisin huult, kui mu tallad pikast teest vaikselt valutama hakkasid. Vihma oli tibutama hakanud ja puudealune pimedamaks tõmbunud. Puuõõnes huilgas öökull, kes õhtuhämaruses nina välja pistis ja mulle teatas, et olin päeva öösse jalutanud.
Metsahing jälgis mind iga puu, põõsa, puhma ja mättaga. Nägi mu kärsitust, tundis minust kiirgavat hirmulõhna. Teadis, et ma polnud valmis tõde kuulma. Ega seda endas edasi kandma. Ta kontrollis mu vaistu ja mu teekonda. Ei lasknud mul vastuseid leida.
Ürgne tarkus hoidis mind tagasi. Hirm kontrollis mu mõistust, juhtis mu otsuseid. Minus roomasid paanikaussid. Otsisin vastuseid loogikast, mälusoppidest, kaugete maade rahvaste luulest, kuid miski ei suutnud seletada, miks esimest korda jäädvustatud ajaloo jooksul, mädanes õun enne, kui ta oksalt jõuti korjata.
See võis olla lihtsalt taimehaigus. Või juhus. Nii tavaline sündmus, et selle ajalooraamatusse kirjutamiseks ei raatsitud tinti kulutada. Aga isegi juhusel oli sagedus ja kui mu rehkendused vähegi õiged olid, siis minu elu jooksul oleks pendel pidanud amplituudi rohkem kui korra jõudma läbida.
Millelegi hullemale mõtlemine kiirendas mu südamerütmi, ajas lõua pingesse ja pani terve keha higistama, kuigi õhtujahedus mu napilt rõivastatud nahka kergelt näpistama oli hakanud. Mõttesse tekkisid tammid ja tähendused ei leidnud sõnu, millega end väljendada.
„Sa oled argpüks, Valinder. Üks vana ja kõhetu argpüks,“ ütlesin iseendale.
Mingi osa minust teadis juba õunale pilgu heitmisest saati, et vastused olid minus juba olemas. Aga isegi minu vanuses, olin ma kõigest üks haldjas. Inimesed kutsusid seda nähtust inimlikkuseks, haldjad loomulikuks pahelisuseks, päkapikud… Nende väljendit ei teadnud keegi.
Peatusin ja istusin mahakukkunud puutüvele. Lasin peal vajuda kätele ja matsin sõrmed juustesse. Masseerisin peanahka ja ohkasin pettunult. Mu vanad jalad ei jaksanud enam kõndida. Metsaalune oli juba nii pime, et mu nahk puude vahelt piiluvas kuuvalguses helendama hakkas ja ööloomad jahile suundusid. Vihmapiisad langesid puulehtedele ja tuuleiil külastas puulatvu aina tihemini, pani nad kriuksusuma ja vinguma ning loomad häälitsesid nende lauluga kaasa. Kesköötunnid tervitasid mind, aga Metsahing vaikis.
Ma ei saanud lahkuda, enne kui olin saanud selle, milleks metsa tulin. Ma olin usaldanud end Metsahinge kätte, tema oli mind siia juhatanud ning tema otsustas, millal ma lahkuda võisin, mida siin kogesin ja milliste teadmistega siit lahkusin.
Hetk milles viibisin oli ainult Metsahinge õppetund. Viskasin puutüvele pikali ja lasin kätel selle kõrvale samblale langeda. Andsin vihmale loa end tervenisti kasta. Sulgesin silmad. Silitasin sõrmeotstega märga sammalt ja ootasin.
Kittel oli juba läbi vettinud, kui karvad mu kehal vibreerisid ja tundsin, kuidas miski mind kutsus. Kogusin end hetke ning tõusin. Pühkisin põselt vihmapiisku ja järgnesin kutsele. Tee viis mind kord paremale, siis vasakule, üle ojade ja läbi orgude. Viimaks ronisin üles künkast, mida katsid ainult punase tüvega seedripuud. Künka otsas oli aas, selle keskel üksik puu.
Teadsin kohe, kuhu mind oli juhatatud. Mu ees oli metsa vanim ja kõrgeim seedripuu, mille okastest sai teha kõiki haavu parandavat määret, vahast tugevaimat liimi ja mille mahlades voolas elutarkus. Puu, millest räägiti lastele legende. Puu, mida oli võimatu ilma kutseta leida. Puu, mille leidsid vaid suurimas hädas olevad haldjad.
Imetlesin seda enda ees seisvad hiiglast ja ei söandanud sammugi lähemale astuda. Vana Seedri tüvi oli laiem, kui puud, mille tüvedesse metshaldjad muiste kodusid graveerisid. Selle oksad varjasid kogu aasa valguse eest ja selle tippu oli aasaservast, kus seisin, raske näha. Tuul kõigutas metsapuid, kuid vana Seeder seisis paigal nagu mägi. Isegi ta käbid ei kõikunud tuules.
Tundsin, et puu jälgis mind. Mitte silmadega vaid ehk juurtega, mis tunnetasid mu keharaskust nende kohal lebaval mullal ja ulatusid sügavale Maa kihtidesse. Kaugele, isegi kuningalossini välja. See polnud mingi tavaline puu, vaid ürgne loodusejumal.
Tundsin endas noorusliku ebakindlust. Üks haldjaelu oli võrreldes loodusega nii lühike, nii tühine. Kui vähe teadmisi selle aja jooksul isegi kõige haritum haldjas jõudis ammutada. Vaid killukese kõigest, mida teadis Tema. Tol hetkel mõistsin, kuidas inimesed mind nähes tundsid.
Maapind mu jalge all õõtsus kergelt ja mingisugune maagiline käsi lükkas mind metsast aasale. Mõistsin Metsahinge sõnumit. Aeglasel sammul lähenesin Seedri tüvele ning põlvitasin tema kõrval samblale. Kummardasin austusest ja tänulikkusest nii sügavalt, et sammal mu laupa suudles. Seedri tüvi raksus ja ma tõusin.
Puu oli valmis mulle laulma.
Hingasin sügavalt sisse ja asetasin oma värisevad käed puu tüvele. Sulgesin silmad. Avasin oma vaimu puu mahlades vulisevale meloodiale. Alguses ei kuulnud ma midagi ja ehmusin, kartes, et Seedrit oli tabanud sama saatus nagu mädaõuna oksal kuid enne, kui jõudsin käed tüvelt võtta, tundsin maagiat enda mu ümber mässivat ja mind puutüve külge kleepivat. Toetasin põse puukoorele ja kuulatasin.
Vaikus oli alles algus. Seeder näitas mulle oma eluväe ulatust, selle mustrit, valgust ja selle värve, mida inimsilmad ealeski näha poleks suutnud. Ta viis mind aega, kus ainuke puu saarel oli tema. Näitas, kuidas tuul kandis laiali ta muistseid seemneid. Kuidas tuhandete aastate jooksul ta eluväe võrgustik laienes üle terve saare ja isegi naabersaartele. Ta lasi mul tunda oma õnne, kui ta seemnetest kasvasid noorpuud – ta lapsed – ja näitas, kuidas neist said sambad eluväe võrgustikus. Seeder nägi kõike, teadis kõike ja mäletas kõike.
Ta eluvägi võnkus, kui saarele tulid elama kahel jalal kõndivad eri sorti loomad. Siis tabas mu rinda valu. Midagi külma ja metalset oli end sinna surunud. Valu oli nii ootamatu ja tugev, et pidin õhu järele ahmima ja lasin tüvest peaaegu lahti. Aga Seeder hoidis mind mu kurbuses ja silitas maagilise käega mu pead. Ta teadis, et teeb mulle haiget. See oli hind, mida pidin teadmiste eest maksma. Ja ma ei olnud veel piisavalt õppinud. Ta tahtis, et ma näeks ja mõistaks ta valu.
Temast sai mina ja minust sai Tema. Eluvägi oli minu vägi ja noorpuud minu lapsed. Mu silme ees oli terve saar, mina selle keskel ning väikesed helendavad noorpuud kõikjal mu ümber. Ma nägin kõike, ma tundsin kõike ja iga kord, kui üks me lastest langes, tabas meid terav valu ja sügav lein. Ainus, mis valu leevendas olid uued pisikesed võrsed, mida kasvas juurde sama kiiresti, kui neid langes. Kuid siiski kasvas meie hinges viha. Tükk tüki haaval.
Aeg lendas meist mööda, eluväeta ehitised kerkisid ja langesid, koos nendega ilmus juurde kahel jalal kõndivaid loomi. Neid oli igas pikkuses ja laiuses. Mõned ilmusid ja kadusid silmapilgutuse kiirusel, teised püsisid veidi kauem.
Lõpuks märkasin ajastut, milles elasin ka mina. Metallist terad tabasid meid siin kiiremini, kui jõudsime hinge tõmmata. Noorpuid langes rohkem, kui neid juurde kasvas. Miski ei leevendanud valu me kehas. Miski ei rahustanud meis kasvavat viha.
Eluvägi võitles kõigest jõust, et mitte kustuda, aga kahejalgsed olendid olid halastamatud. Nad aina võtsid ja võtsid ja ei andnud midagi tagasi. Me ei saanud liigutada. Me ei saanud hingata. Me ei saanud karjuda.
Ainus, mis saime teha, oli toimuvale tunnistajaks olla.
Ja nii, abitus olekus kus end leidsime, jahtus meie süda kuni viimnegi tilk verd selles oli muutunud jääks. Võrgustiku kuma võbeles võideldes surmaga. Selle servad närtsisid. Noorpuudest voolasid ükshaaval välja elumahlad. Värvidest said hallid varjundid. Võrgustik kustus. Aga metsa südames põlevas maagialeegis särasid veel viimased lootuskiired.
Siis Seeder vaikis. Mina olin Valinder, tema oli vana Seeder, meie valu jäädavalt ühine. Rollid selles loos olid jagatud, esimene käik mängulaual tehtud. Vana ajastu lõpp hiilis iga hetkega vaikselt lähemale ja minust oli saanud selle tüürmeister.
Peale järgmist peatükki tekib lugejatel võimalus määrata ja mõjutada loo kulgu, tegelasi, nende tegevusi ja suunda. Teie käes on jutu saatus ja tulemus.